Parim koht suve veetmiseks.

Kui ma peaks valima välja lemmiku koha, kus suve veeta, siis on selleks ilma pikema mõtlemiseta Võru. Eks see ole omajagu tingitud ka sellest, et siin on olemas peatumispaik, kuhu saame alati jääda nii kauaks kui soovi on. Igal juhul juba aastaid on suve jooksul ikka mitu nädalat just Võrumaal veedetud. Nii saigi neljapäeva hommikul oma kompsud autosse visatud ja suund lõunasse võetud. Ilm on olnud hea ja praeguseks on kahe rannaennelõunaga küllaltki märgatava jume peale saanud. Kuigi mul pole midagi ka mereäärsete kohtade vastu, siis Võru järved on alati kindlam valik. Vesi on soojem ja rahvast vähem. Okei, Tamula serval suvitajaid arvesse võttes võib selle viimase üle tegelikult küll vaielda. Igal juhul selle aasta esimene kodumaine väliveekogus ujumine on mul lõpuks tehtud.

Seekord võtsin kaasa ka oma jooksukraami ning täna hommikul tegin Kubja terviseradadel ka väikse ringi. Kuna ma tavaliselt jooksen peamiselt asfaldil ja tänavaid pidi, siis metsavaheline saepururada oli tohutult meeldiv vaheldus. Männimetsa lõhn oli turgutav ning jalgade all krõbisev tee ergastav. Mitmekülgne tõusude ja laskumistega vahelduv rada ei tundunud üldse raske, vaid pani pigem mõtlema, et kahjuks kodukandis midagi taolist pole. Metsarajad küll on, aga mitte nii vahelduva profiiliga. Jooksuga üle pingutama ei hakanud. 3,5 kilomeetrit oli täiesti paras tiir arvestades eelseisvat kuuma suvepäeva. Lõpetuseks tegin kerged venitused ning seejärel väike suplus järves.

Endiselt loen ka Eluslaevnike saagat ning eile õhtul jõudsin eriti põneva kohani. On hea, kui raamat suudab veel triloogia viimase osa teises pooles selliseid üllatavaid asju välja tuua. Ma kohe ahhetasin-ohhetasin valjult loetud keerdkäikude üle justkui oleks tegu lausa mingi tõestisündinud looga. Juba nii väga tahaks raamatu lõppu jõuda ja teada, kuidas kõik otsad lõpuks kokku jooksevad ning kui palju minu enda ennustustest täppi läheb.

Tulles aga tagasi Võru juurde, siis tavaliselt on mul siin harjumuseks süüa absoluutselt kõike, mis pähe tuleb. Saiakesed, krõpsud, kommid, jäätis. Ja seda kõike korralike toidukordade vahele. Seekord aga olen suutnud piiri pidada ja pigem tervislikuma suuna osanud valida. Maasikad, melon, arbuus, banaanid ja mustsõstrad on headeks vahepaladeks olnud. Täna maandus ka üks pitsa kõhtu, kuid muidu on kõik kontrolli all. Hilisõhtuseid söömiseid pole ette tulnud ja pean kenasti kinni reeglist, et pärast kella 19 mingit näksimist ei ole.