Talveks valmistudes.

Kuna ma juba eelnevalt kirjutasin, kuidas ma talveks valmistun, siis sellel teemal ka jätkan. Peagi saabuva talve puhul käisin täna veel piparmünti juurde korjamas. Tegelikult ei teinud ma seda mitte talve kartes, vaid seetõttu, et juba praegu värsket taimeteed nautida saaks. Mul on praegu käsil ka kohvist võõrutamine ning avastasin, et taimetee on väga mõnus asenduskaup. Erilist põhjust, miks ma kohvi tarbimise lõpetasin, polegi. Kui, siis vaid see, et sügisel uuesti tööle minnes ei pea ma oma päeva planeerima kohvi järgi. Ja muidugi on põnev jälgida, kuidas keha võõrutamisega hakkama saab. Lisaks piparmündile korjasin veel ka saialilleõisi, mis jäävad siiski talve ootama, sest eriti palju neid meil peenras ei kasva.

piparmünt

saialill

Varsti saan ehk noppida ka esimesed tomatid. Tänase päevaga on vapramad punaseksminejad väga suure edasimineku teinud. Järgmisel aastal pean seemnete ostmisel muidugi natuke hoolsamalt valima ja süvenema, mida ostan. Ainuüksi see, et pilt paki peal lahe on, ei tähenda veel, et varakult saaki saab nautida. Esimesed kolm kurki on juba söödud, kuid hetkel ei paista, et järgmised lähiajal valmida võiks. See-eest sain hommikul Empsilt mõned kurgid ja vähemalt ei pea poeletilit ühtegi ostma.

Mis siis veel aias põnevat on? Teine ports herneid hakkab valmis saama ja esimesed tahavad veidi veel küpseda-kuivada, et järgmiseks aastaks seemneks saaks kõrvale panna. Valge klaar kõlbab juba täitsa süüa. Eile korjasime mustad sõstrad ära ja tegime moosiks. Esialgne plaan oli teha paar karpi moosi, kuid lõpuks tõstsin sügavkülma lausa viis karbitäit. Suvelilled hakkavad ka ikka tasapisi õitsema. Aga päevalilled, mis kõrguvad juba õunapuude latvade juures, paistavad vaid kasvule keskendunud olevat ja õitsemise märke veel ei ilmuta. Ja muru. Muru kasvab mühinal. Mul on varsti tunne, et niidan lausa iga kahe päeva tagant. Okei, nii pöörane olukord ka pole, aga kasvab ikka metsikult küll.