Ühe triloogiaga jälle lõpuni jõudnud.

Jõudsin täna Hobbi kolmanda triloogiaga lõpuni. Viimane raamat ei kõnetanud niivõrd kui esimesed kaks, kuigi viimastes peatükkides leidsin jälle selle iva, mis köidab. Ja kuidagi nii äkki saigi läbi ja see oli ärritav. Muidugi on veel olemas “The Fitz and the Fool Trilogy”, mille võtan käsile siis, kui saan vahepealsed “The Rain Wild Chronicles” raamatud loetud, millega ma juba mingi hetk algust tegin ja arvasin, et sealne lugu pole üldse seotud “The Tawny Man Trilogy” raamatutega. Lugemist jätkub veel pikaks ajaks ja mul on päris kõrged ootused Fitzi ja Narri raamatutele. Aga jah, see tänane raamatuga lõpule jõudmine mõjus mulle eriti kummaliselt ja ma nüüd muidugi kuulasin Ed Sherani “I See Fire” loo sinna otsa ja noh. Noh, ma otsustasin, et igasugused hetke ajel ütlemised ja tegemised pole eriti mõistlikud. Et üheksa korda mõõda ja üks kord lõika. Mitte vastupidi, et lõikad ära ja siis pärast mõõdad 99 korda ja mõtled, kuidas lõigatust parimat võtta. Sellepärast ei hakka ma ka rohkem heietama, mis teema mul selle Fitzi ja Narriga on. Lähen loen parem edasi.