Asjade varumisest.

Olen näinud kodu- ja välismaa sotsiaalmeediakanalites ringlemas päris mitut pilti ja postitust sellest, kuidas poeriiulid on osadest kaupadest tühjad. Pildiga käib kaasa etteheide stiilis, miks küll on vaja endale massiliselt midagi varuda!? Ma ei poolda äärmusi, kuid samas ei toeta ma ka nende inimeste mahategemist, kes püüavad olla ettenägelikud.

Kuidas kaupluste varustamine töötab? Kauplustel ei ole kuskil kohapeal ladudes valmis kahe kuu jagu kaupa. See, mis lattu tuleb, pannakse kohe riiulitesse välja. Kui kaupluste tarneahelate toimimine peaks takerduma, siis ei ole mingit maagilist tagaruumi, kust on võtta virnade kaupa näiteks WC-paberit, makarone, konserve jne. Seega, kui ma praegu näen, et võib tekkida olukord, kus ma ei saa mingil põhjusel minna järgmisel nädalal vanaemale süüa viima, siis ma valmistun selleks praegu. Viingi talle tavalise ühe paki asemel kaks pakki WC-paberit, purgisuppi ja pudrumaterjali. Samamoodi täiendan enda koduseid varusid. Kasvõi juba sellepärast, et kui ma peaksin haigestuma mingisse lihtsamasse asja, siis saan ma rahulikult kodus olla muretsemata, mida ma ülehomme söön.

Minu jaoks on igati normaalne planeerida oma elu pikemalt kui kaks päeva ning tagada koju esmatarvete varu ja uuendada kodust apteeki. Lihtsamad ravimid, mida tean, et mul võib vaja minna, peavad kodustes varudes alati olemas olema. Kui mulle näiteks aspiriin on vastunäidustatud, siis ostan selle asemel ravimi, mis seda asendab. Ja loomulikult tuleb varuda neid asju, mida sa ikka reaalselt sööd ka. Kui ikka tatar on ülimalt vastumeelne, siis pole seda mõtet ju osta.

Eelnev ei tähenda, et peaks endale keldrisse mingi varjendi või punkri rajama, mis on maast laeni varusid täis. Need, kes sellist ladu endal peavad, on meelerahu tagamiseks varustanud end juba ammu. Inimesed lihtsalt on erinevad. Kellegi kurjustava või etteheitva postituse pärast ei jää see kaup poodidest ostmata või lõppemata. Ma püüan olla pigem keskpärane, aga kindlasti mitte see, kes siis, kui on juhtunud, avastab, et poeriiulid on tühjad ja pahandab endaga, et miks ma küll varem ei valmistunud.

Võiks veidi veel midagi süüa.

Ühel õhtul voodis enne magamajäämist mõtlesin, et tahaks veel süüa midagi. Õhtusöögiks sõin ju ainult salatit, suht kerge kõhutäis ja pole ime, et tahaks veel midagi näksida. Ja pärast salatit olin söönud vaid mõned küpsised. Olin veel õhtul teinud tavapärasest pikema jalutuskäigu. Lõunaks oli ka kõigest supp. Ega supist saagi kõhtu korralikult ülejäänud päevaks täis. Kaks rukkipala eineleiba sõin tegelikult ka: ühe enne lõunat ja teise pärast. Ahjaa, lõunaks võtsin ju üle pika aja koorese magustoidu ka. Ja šokolaadi sõime. Sellel õhtul ma siiski rohkem ei söönud.

Aga ühed ülihead toiduained olen avastanud enda jaoks. Kinoa ja kikerherned. Sattusin Abu Dhabis olles poest valmis salateid valides ühe sellise peale, kus mõlemad sees olid. Täpset koostist ei taibanud ma endale karbilt jäädvustada, et samasugust salatit ise reprodutseerida, kuid kinoa ja kikerherned on nüüd nädala jagu minu toidulaual olnud. Lisaks olen salatisse pannud jääsalatit, rukolat ja paneeritud kala. Kastme segasin kokku palsamiäädikast, oliiviõlist, sidrunimahlast ja teelusikatäiest pruunist suhkrust. Tunnen end selliseid asju toidu valmistamisel kasutades nagu Jamie Oliver.

Genesis läheb tuurile.

Loen mina kodumaises ajalehes täna uudiseid ja mida näevad mu silmad!? Genesis tuleb üle 13 aasta taas kokku ja läheb tuurile. Mis valeinfoga uudis see on? Neil on vahepeal ka kontserttuur olnud, kus ma ka ise kohal käisin. Olin alles ülikoolis bakatudeng ja üllatasin Empsi piletitega. „Turn It On Again” 2007. aastal … oota, mida!? Sellest ongi 13 aastat möödas. Oh õudu.

Helistamine, andmeside ja Messengeri kõned Araabia Ühendemiraatides.

Üks oluline asi, millega Euroopa Liidust välja reisides kindlasti arvestama peab, on kõnede ja andmesidega seonduv. Paari aasta jagu on ELi siseselt saanud mõnusalt ja muretult nautida samu paketi hüvesid, mida kodumaalgi viibides, kuid kaugemale reisides peab meeles pidama, et kõikjal maailmas kodune pakett ei kehti. Valmistudes reisiks Araabia Ühendemiraatidesse sai kohe selgeks, et kohapeal pole Eesti kõnepaketiga midagi teha. Või noh, ainus, mis sellega teha saab, on saavutada kiiresti arve piirlimiit [kui see seatud on].

Kiire eeltööna selgus, et kohalike kõnekaartide seas on peamised pakkujaid Du ja Etisalat.

Du paketid:
* 55 AED ($15) = 500 MB + 20 minutes – valid for 7 days.
* 75 AED ($20) = 2 GB + 40 minutes – valid for 14 days.
* 110 AED ($30) = 3.5 GB + 50 minutes – valid for 14 days.

Etisalati paketid:
* 105 AED ($29) = 1 GB data only
* 105 AED ($29) = 700 MB data + 40 minutes + 40 sms.

Meie valisime Du 14-päevase paketi, milles on 2 GB andmesidet ja 40 minutit kõneaega nii kohalikeks kui ka rahvusvahelisteks helistamisteks. Paketi hinnaks 75 AED, mis meie rahas on umbes 19 eurot. Eesti mõistes küllaltki kirves hind, reisil olles asjade ajamiseks [loe: Messenger, Instagram] ja mitte ära eksimiseks [loe: Starbucksi leidmiseks] täitsa asjalik.

Võiks arvata, et nii lihtne see kõik ongi, et raha letti, uus SIM asemele ja muudkui helista. Siiski peab arvestama kahe asjaga. Esiteks selgus, et pakutavad 40 flexi kõneminutit võimaldavad teha rahvusvahelisi kõnesid, kuid paraku ei kuulu Eesti pakutavate riikide loetelusse. Nende veebilehel on küll Eesti mingis nimekirjas olemas, kuid praktika ja klienditeenindusega suhtlemine tõestas vastupidist. Seega kahtlaselt võõralt numbrilt ei saagi ma kodustele kõnesid teha. Pole hullu, sest kui on andmeside, siis on Messenger ja saab selle kaudu suheldud. Aga teiseks selgus, et Messengeri kõnesid pole Araabia Ühendemiraatides võimalik üldse teha. Ei hotelli WiFis, ei mobiilse andmesidepaketi kaudu ega ka VPNi vahendusel. Piiratud pole ainult Messenger, vaid kõik VoIP teenused ehk siis FaceTime, WhatsApp, Skype, Viber jne. Mõnevõrra ootamatu, kuid üldsegi mitte katastroofiline ja tegelikult ei puutu see otseselt ka kõnekaardi paketti. Facebooki tšäti ja e-kirjaga saab kõik suhtlemised tehtud.

Muidu on aga Du pakutav teenus kvaliteedilt täiesti okei. Kui Eestis olles pole kunagi põhjust kasutatud andmeside mahu pärast muretseda, siis siin jälgisin esimesel paaril päeval loendurit. Mul pole absoluutselt mingit ettekujutlust, kui palju 2 GB olla võiks. Viie päeva jooksul olen tarbinud 191 MB, mille seas on peamiselt postkasti, Instagrami, Facebooki ja Feedly kasutamine ning brauserist uudiste lugemine. Hotellis viibides kasutan muidugi WiFit. Tulles aga tagasi Du kui teenusepakkuja juurde, siis müügistrateegia on väga agressiivne. Kohati meenutavad nende saadetavad sõnumid nagu mingit ahistajat: iga paari tunni tagant saadetakse midagi. Ma muidugi ei tea kõnekaartide turundamise osas millegagi võrrelda, võib-olla on see Eestis ka samamoodi?

YouTube, minimalism ja nutisõltuvusest vabanemine.

Teatavasti toimetab YouTube selliselt, et kui oled mingil teemal videoid vaadanud, siis hakatakse Sulle neid veel rohkem ette söötma. Ehk siis, kui oled vaadanud uudisteklippi koroonaviirusest, siis hakkadki YouTube’i avalehel sellest inspireeritud videosoovitusi saama. Kui oled ühe korra otsinud taustale mängima relaxing chill out remix muusikat, ongi Su avaleht kahetunniseid temaatilisi asju täis. Ja kui oled juba korra alustanud minimalismiga seotud videote vaatamist, siis ei puudu edaspidi ka need soovituste lehelt. Muidugi olen ma tänu soovitustele leidnud palju vaatamisväärset, kuid olles näiteks ühe korra tundunud sportlikku huvi, kuidas käib tappide tegemine ja ühendamine, on päris tülikas pidevalt näha tisleritöö teemalisi best hacks soovitusi.

Peatudes pikemalt minimalismiga seotud videote juures, on tore näha, kuidas inimesed seda suunda enda jaoks avastavad ja tõlgendavad. Huvitav on näha erinevaid viise, mille alusel teised otsustavad, mida neil on vaja alles jätta ja millest nad vabaneda soovivad. Või siis hoopis digitaalse minimalismi ja nutisõltuvusest pääsemise poole suunavad videolood. See kõik on kaasahaarav [YouTube’i peamine eesmärk, eks] kuni hetkeni, millal hammustad läbi, et Sul tegelikult pole seda üldse vaja. Jah, isegi siis mitte, kui Sul on eriti raskekujuline nutisõltuvus või kapid pilgeni täis üleliigseid asju. Miks? Sest nendes videotes ei ole mitte midagi uut. Kõik need mitmed sajad tunnid lugusid ja soovitusi sellest, kuidas vähem sotsiaalmeedias aega viita, riietest vabaneda, rohkem lugeda, regulaarselt trennis käia, tasakaalustatumalt toituda jne, jne, saab kokku võtta ühe lausega: murra probleeme põhjustav käitumismuster!

Aga kuidas siis otsustada, kas kõiki neid kapis olevaid kreeme, purke, nõusid, karpe, riideid ikka on vaja? Olles vaadanud paari tunni jagu videoid, kuidas kappe koristada ja milliste suunavate küsimuste alusel jõuda selleni, et tõesti võib mõned asjad ära visata/anda, siis on väga raske midagi uut teada saada. Ja ainuüksi videote vaatamisest kapp tühjemaks ei saa. Video on aidanud omandada teadmised ja meetodid ja nüüd on see koht, kus tuleb neid rakendama hakata. Võiks ja peaks siin ei aita. Tuleb kapiuks avada, sahtel lahti tõmmata ja koristamisega algust teha. Ja kehtib see mistahes asja kohta.

Eelnevaga ei taha ma väita, et see, kuidas inimesed YouTube’is lugusid oma teekonnast nutivabaduse, minimalismi, ettevõtjaks saamise jms kohta räägivad, on halb. Lihtsalt ei tohi takerduda motivatsioonivideote vaatamisse ja loota, et Sinuga kuidagi maagiliselt mingid asjad juhtuma hakkavad. Niisama ei juhtu midagi, ise on vaja muutuste nimel tegutseda.