Helistamine, andmeside ja Messengeri kõned Araabia Ühendemiraatides.

Üks oluline asi, millega Euroopa Liidust välja reisides kindlasti arvestama peab, on kõnede ja andmesidega seonduv. Paari aasta jagu on ELi siseselt saanud mõnusalt ja muretult nautida samu paketi hüvesid, mida kodumaalgi viibides, kuid kaugemale reisides peab meeles pidama, et kõikjal maailmas kodune pakett ei kehti. Valmistudes reisiks Araabia Ühendemiraatidesse sai kohe selgeks, et kohapeal pole Eesti kõnepaketiga midagi teha. Või noh, ainus, mis sellega teha saab, on saavutada kiiresti arve piirlimiit [kui see seatud on].

Kiire eeltööna selgus, et kohalike kõnekaartide seas on peamised pakkujaid Du ja Etisalat.

Du paketid:
* 55 AED ($15) = 500 MB + 20 minutes – valid for 7 days.
* 75 AED ($20) = 2 GB + 40 minutes – valid for 14 days.
* 110 AED ($30) = 3.5 GB + 50 minutes – valid for 14 days.

Etisalati paketid:
* 105 AED ($29) = 1 GB data only
* 105 AED ($29) = 700 MB data + 40 minutes + 40 sms.

Meie valisime Du 14-päevase paketi, milles on 2 GB andmesidet ja 40 minutit kõneaega nii kohalikeks kui ka rahvusvahelisteks helistamisteks. Paketi hinnaks 75 AED, mis meie rahas on umbes 19 eurot. Eesti mõistes küllaltki kirves hind, reisil olles asjade ajamiseks [loe: Messenger, Instagram] ja mitte ära eksimiseks [loe: Starbucksi leidmiseks] täitsa asjalik.

Võiks arvata, et nii lihtne see kõik ongi, et raha letti, uus SIM asemele ja muudkui helista. Siiski peab arvestama kahe asjaga. Esiteks selgus, et pakutavad 40 flexi kõneminutit võimaldavad teha rahvusvahelisi kõnesid, kuid paraku ei kuulu Eesti pakutavate riikide loetelusse. Nende veebilehel on küll Eesti mingis nimekirjas olemas, kuid praktika ja klienditeenindusega suhtlemine tõestas vastupidist. Seega kahtlaselt võõralt numbrilt ei saagi ma kodustele kõnesid teha. Pole hullu, sest kui on andmeside, siis on Messenger ja saab selle kaudu suheldud. Aga teiseks selgus, et Messengeri kõnesid pole Araabia Ühendemiraatides võimalik üldse teha. Ei hotelli WiFis, ei mobiilse andmesidepaketi kaudu ega ka VPNi vahendusel. Piiratud pole ainult Messenger, vaid kõik VoIP teenused ehk siis FaceTime, WhatsApp, Skype, Viber jne. Mõnevõrra ootamatu, kuid üldsegi mitte katastroofiline ja tegelikult ei puutu see otseselt ka kõnekaardi paketti. Facebooki tšäti ja e-kirjaga saab kõik suhtlemised tehtud.

Muidu on aga Du pakutav teenus kvaliteedilt täiesti okei. Kui Eestis olles pole kunagi põhjust kasutatud andmeside mahu pärast muretseda, siis siin jälgisin esimesel paaril päeval loendurit. Mul pole absoluutselt mingit ettekujutlust, kui palju 2 GB olla võiks. Viie päeva jooksul olen tarbinud 191 MB, mille seas on peamiselt postkasti, Instagrami, Facebooki ja Feedly kasutamine ning brauserist uudiste lugemine. Hotellis viibides kasutan muidugi WiFit. Tulles aga tagasi Du kui teenusepakkuja juurde, siis müügistrateegia on väga agressiivne. Kohati meenutavad nende saadetavad sõnumid nagu mingit ahistajat: iga paari tunni tagant saadetakse midagi. Ma muidugi ei tea kõnekaartide turundamise osas millegagi võrrelda, võib-olla on see Eestis ka samamoodi?

YouTube, minimalism ja nutisõltuvusest vabanemine.

Teatavasti toimetab YouTube selliselt, et kui oled mingil teemal videoid vaadanud, siis hakatakse Sulle neid veel rohkem ette söötma. Ehk siis, kui oled vaadanud uudisteklippi koroonaviirusest, siis hakkadki YouTube’i avalehel sellest inspireeritud videosoovitusi saama. Kui oled ühe korra otsinud taustale mängima relaxing chill out remix muusikat, ongi Su avaleht kahetunniseid temaatilisi asju täis. Ja kui oled juba korra alustanud minimalismiga seotud videote vaatamist, siis ei puudu edaspidi ka need soovituste lehelt. Muidugi olen ma tänu soovitustele leidnud palju vaatamisväärset, kuid olles näiteks ühe korra tundunud sportlikku huvi, kuidas käib tappide tegemine ja ühendamine, on päris tülikas pidevalt näha tisleritöö teemalisi best hacks soovitusi.

Peatudes pikemalt minimalismiga seotud videote juures, on tore näha, kuidas inimesed seda suunda enda jaoks avastavad ja tõlgendavad. Huvitav on näha erinevaid viise, mille alusel teised otsustavad, mida neil on vaja alles jätta ja millest nad vabaneda soovivad. Või siis hoopis digitaalse minimalismi ja nutisõltuvusest pääsemise poole suunavad videolood. See kõik on kaasahaarav [YouTube’i peamine eesmärk, eks] kuni hetkeni, millal hammustad läbi, et Sul tegelikult pole seda üldse vaja. Jah, isegi siis mitte, kui Sul on eriti raskekujuline nutisõltuvus või kapid pilgeni täis üleliigseid asju. Miks? Sest nendes videotes ei ole mitte midagi uut. Kõik need mitmed sajad tunnid lugusid ja soovitusi sellest, kuidas vähem sotsiaalmeedias aega viita, riietest vabaneda, rohkem lugeda, regulaarselt trennis käia, tasakaalustatumalt toituda jne, jne, saab kokku võtta ühe lausega: murra probleeme põhjustav käitumismuster!

Aga kuidas siis otsustada, kas kõiki neid kapis olevaid kreeme, purke, nõusid, karpe, riideid ikka on vaja? Olles vaadanud paari tunni jagu videoid, kuidas kappe koristada ja milliste suunavate küsimuste alusel jõuda selleni, et tõesti võib mõned asjad ära visata/anda, siis on väga raske midagi uut teada saada. Ja ainuüksi videote vaatamisest kapp tühjemaks ei saa. Video on aidanud omandada teadmised ja meetodid ja nüüd on see koht, kus tuleb neid rakendama hakata. Võiks ja peaks siin ei aita. Tuleb kapiuks avada, sahtel lahti tõmmata ja koristamisega algust teha. Ja kehtib see mistahes asja kohta.

Eelnevaga ei taha ma väita, et see, kuidas inimesed YouTube’is lugusid oma teekonnast nutivabaduse, minimalismi, ettevõtjaks saamise jms kohta räägivad, on halb. Lihtsalt ei tohi takerduda motivatsioonivideote vaatamisse ja loota, et Sinuga kuidagi maagiliselt mingid asjad juhtuma hakkavad. Niisama ei juhtu midagi, ise on vaja muutuste nimel tegutseda.

2019 saab läbi.

Lugemine

Loetud raamatutest andis möödnud aastal kõige rohkem mõtlemisainet Marcus Aureliuse „Iseendale”. Tegu on ühe stoitsismi esindajaga ning raamatusse on koondatud tema mõtisklused, sisekaemused ja tõlgendused sellest, kuidas tema maailma näeb ja mõistab. Raamatust nopitud mõtteid on aeg-ajalt huvitav uuesti lugeda ja endale meelde tuletada, et ei tasu asjatult rapsida, muretseda ja end sellest häirida lasta, milliseid teised on.

Lugemisrõõmu pakkus ka suvepuhkusel nullist alustatud George R R Martini „Jää ja tule laul”. Praeguseks olen jõudnud neljanda raamatuga kolmandiku peale. Uueks suveks saab ehk selle saaga olemasolevate raamatutega ühele poole.

Liikumine ja sport

Sellel aastal jõudsin kuidagi täiesti loomulikult ja konfliktivabalt arusaamisele, et tahan jooksmisest puhata. Osalesin küll paaril võistlusel, kuid sinna sattusin pigem harjumusest kui tõelisest soovist. Pigem on selle aasta liikumiskilomeetrid kogunenud kõndimisest ja aasta lõpus alustasin jõusaalis käimist. Viimased paar nädalat on küll möödunud hoopis köhides, kuid jõusaali külastamise tahan pärast tervenemist uuesti igapäevaelu osaks võtta. Eks jooksmisega vaatan, mida uus aasta toob. Kui tuleb tuhin ja tahtmine, siis end tagasi hoidma ei hakka, aga sundima samuti mitte.

Reisimine

Selle aasta reisisihtkohtadeks olid Horvaatia ja Montenegro ning Prantsusmaa pealinn Pariis. Mõlemad reisid olid mõnusad ja sai tõesti puhata. Horvaatia ja Montenegro pakkusid kauneid loodusvaateid, Pariis aga oli mõnus linnapuhkus. Kuigi Pariis ei võimaldanud rannas või terrassil lesimist ja päevitamist, sai mõnusalt nautida parke ja jalutuskäike külastamaks linna erinevaid vaatamisväärsusi. Hoolimata sellest, et Pariisis viibisime kuumalaine kõrghetkel, veetsime väga palju aega väljas. Parkides oli mõnus lihtsalt istuda, lugeda, nautida maitsvat kohvi ja eineks ampsata just seda, mille järgi parasjagu isu oli.

  

Kindlasti ei saa mainimata jätta ühepäevast reisi Stockholmi Phil Collinsi kontserdile. Iseenesest pole ju reis Rootsi midagi erilist, kuid minu jaoks oli see esimene kord, kus ma ise kogu vajaliku info valmis otsisin ja reisiplaani koostasin. Oi kui palju ma selle tarbeks mingeid ühistranspordiga seotud asju läbi surfasin ja igaks juhuks üles kirjutasin. Kokkuvõttes läks kõik kenasti, kontsert oli lahe ja logistikaga olid suureks abiks erinevad reisiäpid.

Tehnikaseadmed

Jõudsin sügiseks sinna punkti, et otsustasin müüki panna oma drooni. Oktoobri lõpuks leidsin huvilise ning need lennud on nüüdseks lennatud. Ei olnud minus piisavalt seda huvi, et drooni erinevatesse paikadesse kaasa võtta. Kodukohas sai videoid ja fotosid piisavalt tehtud. Suuresti tõmbas motivatsiooni maha väga bugine tarkvara, mis pidevalt asjatuid hoiatusi andis ja drooni kummaliselt käituma pani. Drooni õhku tõstmisega kaasneb niigi paras hulk riske, mille eest peab vastutuse võtma ja kui tootjapoolne tarkvara on vigane, siis nende riskide negatiivsed küljed ületasid positiivsed.

Uuendasin aasta jooksul erinevaid tehnikaseadmeid, kuid parim ost oli kindlastiApple AirPods 2. Kui ma varem polnud üldse nende kõrvaklappide vastu huvi tundnud, siis Pariisis käies nägin nii paljusid inimesi neid kandmas. Kasutasin võimalust ametlikus Apple Store’is AirPodse enne reaalselt proovida. Suuri kahtlusi tekitas see, kas tõesti need hästi kõrvas võiks püsida. Nii palju, kui ma poes ringi hüppasin ja pead raputasin, need tõesti kõrvast välja ei tulnud. Ostu tegin aga Eestis, sest õnnestus tabada üle 30 € sooduspakkumine. Üheks oluliseks argumendiks, miks ma just AirPodsid valisin, oli nende mugav ühildumine teiste Apple’i toodetega. Siiani pole pidanud kordagi kahetsema.

Noh ja muidugi rohulõikur!

Ja veel

Mõnusaid ja toredaid hetki, mitmeid ettevõtmisi erinevate seltskondadega, ürituste korraldamisi, koosviibimisi, õppimist, õppuseid jms on jagunud aastasse küllaga. Et need hetked säravalt eristuda saaksid, on vastukaaluks olnud pettumust, luhtunud ootusi ja palju-palju-palju mida värki?, miks?, WTF!?, OMFG!? hetki. Nagu ikka igale aastale kohane.

 

Millal sina viimati raamatukogus käisid?

Käisin eile üle pika aja raamatukogus endale raamatuid toomas. Ajendiks oli kohaliku raamatukogu Facebooki lehele postitatud pildikogu saabunud uutest teostest, mida nüüdsest laenutada saab. Jäin albumit sirvima ja mõtlesin endamisi, milline suurepärane idee tutuvstada värsket lugemisvara. Galeriis olid fotod nii raamatu kaanest kui tagumisest küljest. Kuigi raamatud oma traditsioonilisel kujul satuvad lugemiseks minu kätte viimasel ajal harva, siis üllatuseks leidsin sellest albumist lausa kolm teost, mida laenutada soovisin.

Täna hakkasin huvi pärast uurima veebipõhisest raamatukoguprogrammist oma lugemise ajalugu ning avastasin, et viimati laenutasin raamatu eelmise aasta detsembris. Tegelikult olen vahepeal ikka ka lugenud, kuid e-raamatuid ja põhiliselt ingliskeelseid. E-raamatute ilmselgeks eeliseks on see, et reisile minnes ei tähenda need pagasi mõttes täiendavat koormat. Aastaid tagasi pooleli jäänud „Troonide mängu” hakkasin suve alguses samuti e-raamatu ja ingliskeelsena lugema, sest teadsin, et reisile minnes ma neid klotse kohe kindlasti kaasa ei võta.

Inglisekeelsete raamatute valiku põhjus on hind ja kättesaadavus. Eestikeelsed e-raamatud on pööraselt kallid ja seda, mida lugeda tahaks, pole sageli veel tõlgitud (ja alati ei tõlgitagi). Näiteks mitmeid juhtimise, müügi, sisuloome, copywriting jms teemalisi raamatuid, mille kohta olen netist soovitusi lugenud, eestikeelsena ilmselt ei saagi olema. Samuti ei tõlgitudki lõpuni minu lemmikuid Robin Hobbi Elderlingide lugude triloogiaid ning vist kolmandast triloogiast alates lugesin kõik ingliskeelsena. Samas aitab inglise keeles e-raamatute lugemine kaasa sõnavara täiendamisele. Väga mugav on uute sõnade tähendust kohe veebist vaadata.

Mõnus, et lugemine on nii kättesaadavaks muudetud ja põhjust sellest viilimiseks on keeruline leida. Kui iga päev kasvõi viisteist minutit lugeda, siis jõuab aastaga päris mitu raamatut läbi.

Mida ma Internetis teen.

Facebookis on mul veidi üle saja kontakti, igapäevaselt suhtlen Messengeris neist nii umbes kaheksaga. Pilte lisan vahetevahel, sest mulle meeldib, et koondan kuskile kokku veidi läbimõelduma valiku näiteks reisifotodest. Mingit originaalset sisu leiab teiste Facebooki uudisvoost harva. Targad motiveeriv-inspireerivad laused (mis on pildile pandud sageli kirjavigadega, aga see on lausa eraldi teema), ei anna mulle midagi juurde. Olles läbi lugenud Marcus Aureliuse „Iseendale”, pole ühtegi tsitaati enam vajagi. Mõne grupiga olen ka liitunud ja sealt saab aeg-ajalt vajalikku infot. Arvan, et Facebooki uudisvooga tutvumine võtab päeva peale kokku miski 4-5 minutit ja seda teen ma sellel hetkel, kui satun mõnele vestlusele arvuti kaudu brauseris vastama. Telefonis ei viitsi seal küll skrollida. Õigemini mul eraldi rakendusena Facebooki polegi.

Instagrami kasutan ka. Instagramis on mul konto 2012. aastast alates. Lisatud pilte on ligi 2600. Jälgin seal väheseid ja peamiselt võõraid. Mul endal pole ka väga palju jälgijaid ning need on samuti võõrad. Instagrami aktiivse kasutamise on põhjustanud hasart, et mul seal juba niiii palju fotosid on. Mingi aeg vaatsin Instagrami kasutamise statistikat ning keskmiselt veedan seal rakenduses 2-6 minutit päevas.

YouTube’i aktiivne kasutamine käib mul hooti. Paar kanalit on aktiivses jälgimises ning neid vaatan, kui midagi on postitatud. Muidu aga otsin sealt vajadusel mingeid õpetusi või tutvustusi millegi praktilise kohta. No näiteks hea on vaadata, kuidas autol esituld eemaldada või kuidas mingi konkreetse trimmeri kasutamine välja näeb. Hmm, juba teist päeva järjest mainin trimmerit. Story of my life. Seda, kuidas midagi mõnes tarkvaras teha, meeldib mulle hoopis lugeda ja piltidelt vaadata. Näiteks pikad õpetusvideod, kuidas Photshopis pilti töödelda, mulle ei meeldi. Ja noh, lihtsalt vaatamise pärast neid juhendeid ikka ei passi ju. YouTube ja muusika? Ma ei mäletagi, millal ma seal viimati muusikat üldse kuulasin. Kas pärast Despacitot on mõni uus kuulamisväärne laul välja tulnud? Ma pole isegi Spotifyd pikka aega käima pannud.

Ja siis ma mõtlen, et võiks töövälisel ajal veidi vähem arvutis olla.