Vabatahtlikuna panustamine: millal, mida, kuidas?

Kui palju on asju, mida oleme nõus tegema vabatahtlikult? Näiteks tööl nende tegevuste kõrval, mis on ette kirjutatud ametijuhendis? Või väljaspool tööaega kogukonna hüvanguks? Näiteks mõnel suuremal või väiksemal üritusel korralduslikule poolele kaasa aidates. Mis on üldse see, mis tekitab soovi teha rohkem, kui tegelikud kohustused nõuavad?

Oma igapäevases töös tuleb sageli ette asju, mis lihtsalt tuleb ära teha ning sellisel juhul paneb mind tegutsema missioonitunne. Kuna minu peamiseks tööülesandeks on tagada, et teised saaks oma tööd efektiivselt heade vahenditega teha, siis ei ole minu jaoks probleemiks aidata oma kolleege, kes samuti peavad hea seisma selle eest, et info liiguks, dokumentatsioon oleks korras, tellitud kaup vastu võetud jms. Ehk siis töötame oma pundis selliselt, et vajadusel katame üksteise valdkondi. Ja kui on kiirkorras näiteks … ma ei tea … vaja puhtaks saada kolme korruse jagu põrandaid, pole minu jaoks oluline, et minu põhiülesanne on IKT valdkonnas nõu anda. Kui mul on sellel hetkel võimalik tegelike kohustuste kõrvalt aidata, siis ma teen seda. Mulle meeldib toimiv süsteem ning paratamatult tuleb ette olukordi, kus mõnda süsteemi osa tuleb katta või toetada. Seega meeldib mulle, kui saan kõige selle toimimisse anda oma panuse.

Tavaliselt piirdubki minu vabatahtlikuseerumine töökohaga seotud asjadega, sest seal on olemas vastused küsimustele millal, mida ja kuidas. Samas oli mul nädalavahetusel esmakordselt kogemus ühel üritusel vabatahtlikult abiks olemisega. Varakult palusin täiendavat infot, mida ja mis kellaaegadel on vaja teha, et saaksin üldse lubada välja ajavahemiku, millal kohal saan olla. Eelnevatele küsimustele ei saanudki ma vastust enne, kui üritus oli juba alanud ning mina lihtsalt sisetunnet järgides enam-vähem õigeks ajaks kohale läinud. Sisetunde järgi seetõttu, et tegelikult mingit graafikut, millal on vaja abiks olla või ülesanded jagatakse, polnud. Ülesannete osas sain mingi aimduse. Küll aga selgus järgmise päeva hommikul, et tegelikult on terve ürituse ajaks juba inimene olemas, kes täidab neid ülesandeid, mida arvasin, et mina pean tegema.

Olin kohal selle ajavahemiku, millal olin lubanud, kuid tegelikult kahele inimesele seal tööd ei jätkunud. Lihtsalt kohal olla ja mitte midagi teha on ressursi raiskamine. Arvan, et ürituse korraldamisel vabatahtlikele panustades peab nende roll väga selge olema. Selleks inimesed appi kutsuda, et nad on öelnud, et saavad tulla, ei ole mõtet, kui neile pole ülesandeid jagada.

Minu jaoks oli toimunud üritus positiivne kogemus. Sain aru, et soov midagi vabatahtlikult teha peab tulema ühistest kokkulepetest. Igapäevase töö puhul on see muidugi lihtsam, sest meie organisatsioonis seovad meid põhiväärtused, ühiselt seatud eesmärgid ja tahe teha. Ühekordne üritus uute inimestega teadmata nende varasemaid kokkuleppeid ja töökorraldust ongi uuele tulijale keeruline mõista. Seal ma ei oska katta puudusi, sest see on minu jaoks uus valdkond. Vabatahtlikuna ootan eelkõige konkreetseid juhiseid ja korraldusi. Lihtsalt agarana [loe: ogarana] püüdes endale tegevust leida või midagi omale harjumuspäraselt tehes [teadmata, et tegelikult nad teevad või tuleb teha asju hoopis teisiti] raiskan vaid enda aega.

Töötamisest ja sellest, kuidas teised seda mõjutavad.

Hommikuti ärgates ei tule mulle kunagi pähe mõtet, et ma ei taha tööle minna. Kui meenutan ka oma varasemaid töökohti, siis on see õnneks alati nii olnud. Töö, mida ma teen, meeldib mulle väga. Igapäevased ülesanded on mitmekülgsed ning üldiselt on mul piisavalt palju vabadust tegutseda ja otsustada asju oma äranägemise järgi. See ei tule tühja koha pealt ja esmalt tuleb end ikka tõestada. Tõestada kasvõi iseendale, et saan hakkama ja teen õigeid otsuseid.

Kui seda kõike pühendunult teha, siis ei saagi tekkida mõtet, et ma ei taha. Tööülesandeid on erinevaid ja kõik neist ei ole alati kõige meeldivamad. Aga selles peitubki võlu. Ma saan ületada iseennast, kui mind tabab reaktsioon „no milleks ometi!?”. Eks ikka selleks, et saaks ära tehtud, lahendatud, edasi minna. Bürokraatia ja asjaajamine võivad kohati kuude kaupa aega võtta ja see ärritab. Samas on see õppimisvõimalus iseendale! Ma õpin ja saan aru, kuidas käivad erinevad protsessid ja tegevused ning järgmisel korral saan sarnases olukorras, sarnase ülesande oluliselt kiiremini ja enesekindlamalt lahendada. See annab võimaluse tulevikus midagi väiksema ajakuluga ära teha.

On kasulik end ümbritsevaga kursis hoida, tunda huvi, miks mingid asjad käivad nii nagu käivad. Tuleb vaadata laiemat pilti, sest siis saab ka oma tööd paremini planeerida ja teha. On oluline tunda huvi, kuidas teised midagi teevad, tunda huvi, mida nad teavad. Teadmistes on jõud ja võim. Jõud ja võim oma aega kokku hoida ning mitte sõltuda alati kellestki teisest. Selle saavutamiseks tuleb osata kuulata, küsida, meelde jätta, märgata, vaadelda. Sealt tekibki tahe tegutseda, sest ma tean, kuidas asjad käivad ja kuidas olemasolevaid teadmisi kasutada. Ma tean, kuidas planeerida ja mida teha, et töö tehtud saaks.

Kuidas seda tegutsemistahet säilitada, kui peab kokku puutuma inimestega, kes ei ole nii motiveeritud? Inimestega, kelle tegutsemistahe on maha käinud ja kes ei leia seda midagi, mis uuesti käima tõmbaks? Lisaks sellele, et nad ise on suuna kaotanud ja näevad asju pooltühja klassi seisukohast [loe: vinguvad], hakkab see lõpuks mõjutama ka neid ümbritsevaid inimesi. Pikapeale muutub pidev negatiivse rõhutamine kõrvalseisjale raskesti talutavaks. Ei tasu loota, et teiste häiriva käitumise peale ärritumine kuidagi olukorda paremaks teeb. Ärritumine on ärrituja probleem, sest me ei saa kontrollida, kuidas teised käituvad. Küll aga saab kontrollida enda käitumist ja seda, kuidas ärritajale regeerida.

Üldjuhul ei saa sa muuta kedagi teist. Seega pead end olukorraga kohandama. Nagu kunagi on kirja pannud Marcus Aurelius: „Milliste asjaoludega oled kokku juhitud, nendega end ka sobita, ja milliste inimestega oled kokku viidud, neid ka armasta, ent tõeliselt.” Selle ütluse teise poolega on mul veidi raskusi, kuid arvan, et esmalt piisab ka sellest, kui osata leppida, et kõik on erinevad ning minu võimuses on valida, kas ma end teistest mõjutada lasen.

Ma valin ise, mida tarbin.

Miks tarbitakse sisu, mis tegelikult häirib, ärritab ja närvi ajab? Miks loetakse ajaveebe, mille autor tõmbab sae nii käima, et isegi jõhker ärapanev ja kohta kättenäitav kommentaar ei suuda seda saagi vaigistada? Miks kuulutakse veebikogukondadesse [a la Facebooki kohaliku kogukonna grupp], kui sealsed kohaliku elu kohta käivad vinguvad, virisevad ja õelad postitused nii kettasse ajavad? Miks inimestele meeldib ennast vabatahtlikult selliste asjadega ärritada?

Oma jälgitavate blogide loetelu tõmbasin juba ammu koomale. Kui ma näen, et autori kirjutamisstiil või teemavalik mulle [enam] ei sobi ja minu vaatenurgad elule tema omadega ei kattu, ei sunni keegi mind neid postitusi edaspidi lugema. Ja sellest, et mulle kellegi blogi enam ei meeldi, ei pea ma talle tema postituse kommentaarides teada andma, sest see on tema asi, kuidas ja mida ta kirjutab või mida ta oma eluga peale hakkab. Tal on oma lugejaskond, kaasaelajad, toetajad ja inimesed, kes mõistavad ja kellele meeldib, et ta just nii kirjutab. Kui mulle see sisu ei sobi, on see minu mure.

Sarnane lugu on Facebooki gruppidega. Aasta alguses lisati mind kohaliku kogukonna gruppi. Algus oli huvitav. Ikka on hea teada, millised teed parajasti kõige auklikumad on või milline on kohalike juhtide viimase aja kõige suurem möödapanek, mida tavaelanik sada korda paremini oleks teinud, kui kõik tema otsustada oleks. Jeerum. Ma ei tea enam, mis stiilis seda lugu jätkata, sest isegi nende toodud näidete peale mõtlemine tundub kohutav. Igal juhul ma ei kuulu enam pikemat aega sellesse gruppi. Mulle ei anna mitte midagi, kui loen, kuidas arututele teemapüstitustele kaasa kaagutatakse ja kuidas muidu väärikana tundunud inimesed enda maine minetavad. Ma ei pea ennast ärritama sellega, kui näen, et jaburale postitusele vastuseks lisatud sisukad ja selgitavad kommentaarid lihtsalt märkamata jäävad, sest esiteks on need ilmselt liiga pikad ja süvenemist nõudvad ning teiseks saab kiunumise eest ilmselgelt rohkem laike.

Ja tegelikult pole see üldse oluline. Inimesed on sellised nagu nad on ja vaevalt, et kuskil kommentaarides targutades, õelutsedes ja argumenteerides kedagi ümber kasvatatakse või muudetakse. Ja sellega, millised teised inimesed on, ei pea ennast vaevama. Ei pea oma aega kulutama teemade ja lugude lugemisele, millest saadav emotsioon on negatiivne ja rusuv. Internet on täis harivat ja asjalikku teavet, millest päriselt ka mingit kasu on.

Kokkuvõte 30-päevasest väljakutsest, mille eesmärk oli ära visata 465 asja.

15. veebruariga said läbi need 30 päeva, mille jooksul võtsin osa väljakutsest iga päev üks ebavajalik asi rohkem ära visata kui eelmisel päeval. 30 päeva jooksul oleks pidanud kokku saama 465 asja, mida mul enam vaja pole. Kuna igapäevaselt kappe mööda tuhlata oleks olnud ajakulu mõttes väga ebapraktiline, siis jaotasin oma asjadesorteerimised vaid paarile päevale. Algused on teatavasti alati väga paljutõotavad, kuid ei pruugi iga kord edukat lõppu tähendada.

Oma teekonda alustasin sahtlite koristamisega, kust suutsin välja rookida 127 asja. Järgmisena võtsin ette seinakapi, kust leidsin 114 asja, mida ma ei kasuta või mida enam vaja pole. Kolmanda ja ühtlasti ka viimase koristusringi tegin jälle sahtlites. Sellel korral vaatasin läbi kõik kaustade vahele kogutud lepingud ja tšekid. Nende kokkulugemisel lähtusin jälle sellest, et ei arvesta iga paberilehte eraldi. Ehk siis iga leping (koos ajajooksul kogunenud lisadega) läks arvesse ühe asjana.

Niimoodi seda paberikuhja läbi vaadates oli ikka päris pöörane meenutada, kuidas ma sageli ülikoolis mingite käsunduslepingute ja erinevate projektide rahastuste pealt palga kokku sain. Paberite hulgast leidsin suure koguse pangatoimingutega seotud lepinguid. Näiteks uute kaartide väljastamised. Ja siis tuli välja veel korralik kogus kliendikaarte, mille olemasolu olin unustanud. Lõpuks vaatasin läbi ka öökapis olevad riided ja sealt skoorisin mõned asjad. Peamiselt kulunud sokid (mida hoidsin siiani alles loomulikult sellepärast, et ma saan ju neid maad kaevates kasutada).

Viimase koristamise tulemuseks sain 98 asja. Kokku teeb see 127 + 114 + 98 = 339. Jäin lõppeesmärgi saavutamisest 116 asja kaugusele. See ei tähenda, et mul endiselt pole selliseid asju, mida vaja pole. Ikka on, aga nendest äkki-läheb-ikkagi-kunagi-vaja-asjadest loobumiseni jõuan ajapikku. Ja ei saa ka väita, et see väljakutse kuidagi ebaõnnestunud oleks. Kodu korrastamine ja liigsetest asjadest loobumine ei saa olla seotud arvudega. See on seotud rahuloluga, mis saabub, kui pole tarvis mõelda sellest, kuidas sul on nii palju asju, et need kuskile ära ei mahu. Kui hea on avada riidekapp, võtta sealt 10 särgi seast esimene ja rohkem end riietamisega mitte vaevata. Kui hea on panna asju kappi selliselt, et seal on piisavalt ruumi. Kui hea on poes mitte käia. Nagu päriselt. Ma ei viitsi kuskil ringi tuhlata lihtsalt sellepärast, et äkki leian midagi sellist, mida ma osta tahan, aga mida mul tegelikult päriselt vaja pole.

Minimalismi 30-päevase väljakutse teine koristusring.

Võtsin pärast tänast hommikusöögi ja kohvi nautimist käsile suure seinakapi koristamise. Käimas on ju 30-päevane minimalismi väljakutse ning eesmärk ootab saavutamist. Kapis ootasid ees suured pappkastid, millesse oli jäänud isegi veel neid asju, mis nii umbes neli aastat tagasi kolides oma aega ootama olid jäänud. Peamiselt ajakirjad, kümmekond raamatut. Lisaks hoiulepandud paar vana jopet, mõned selja- ja õlakotid, erinevad katted, kardinad, tekid, mütsid-sallid. Enamus asjadest olid päris korralikud ja need leiavad tee riidekonteinerisse. Raamatud ja igasugused nipsasjakesed viisin juba kohalikku nö taaskasutuskeskusesse, mis sellised asjad hea meelega vastu võtab. Jäätmejaama viisin tühjaks jäänud suured pappkastid, juhtmed ja vana [katkise] elektroonika. Ajakirjad jäid seekord maha, aga need saan viia kodu lähedale paberikonteinerisse. Koju jäi praegu ka see sodi, mis ei liigitub pigem olmejäätmeks.

Niimoodi mõeldes on see, mis järgneb koristamisele, päris keeruline. Pean silmas just seda, kui on soov korralikult äraviskamisele minevad asjad ära sorteerida ja võib-olla ka uuele ringile suunata. Kõige lihtsam ja ajasäästlikum oleks muidugi kogu jama lükata tavalisse prügikonteinerisse. Kuna meil on aga küllaltki väike konteiner ja tühjendamine mitte niivõrd sage, siis seda luksust ma lubada ei saa. Ja korralike asjade lihtsalt äraviskamine pole mulle kunagi õigena tundunud. Nii ei jäägi midagi muud üle, kui panna see aeg sorteerimise ja logistika alla täpselt nii nagu ma eelnevalt kirjaldasin.

Toas ma seekord pilti ei teinud ja jäädvustasin hetke alles siis, kui kogu kraam autosse juba surutud oli. Vaatan, et nii ei paistagi kogus väga efektne. Kui tänane tulemus numbriliselt väljandada, siis on tulemuseks 114 asja, mis ma ära viskasin. Ehk siis tervest väljakutsest, mille käigus tuleb 30 päeva jooksul vabaneda 465 asjast, olen praeguseks ära visanud 127 + 114 = 241. Mainin, et nii nagu esimesel koristamiskorral ei lugenud ma seekord üksikuid pakkepaelajuppe ja paberitükke jms, vaid läksid need ühe asjana arvesse. Eesmärgi saavutamiseks tuleb leida veel peaaegu sama palju ebavajalikku ehk siis 224 asja. Selle arvutuse tegin ma just praegu kirjutades ning saan alles nüüd aru, et mul on käidud ainult pool teekonnast. Väljakutse lõpuni on veel paar nädalat aega ja saab näha, kaugele ma lõpuks jõuan. Aga praegu on küll hea tunne, kui mõtlen sellele vabale ruumile, mis siiani kappides-sahtlites on koristamise tulemusena tekkinud.