Tenerife: kus elame ja mida sööme?

Meie talvepuhkuse majutuskoht Tenerifel on põhilistest turistipiirkondadest eemal. Apartment asub kohalike elurajoonis ning meie käsutuses on väike köök, suur magamistuba-elutuba ning vannituba. Köögis on olemas kõik, et ise kogu toiduvalmistamisega hakkama saada: elektripliit, suur külmkapp koos sügavkülmaga. Sügavkülma olemasolu ei tasu alahinnata, sest külmutatud köögiviljad ja jäätis vajavad hoiustamist. Boonusena on köögis olemas Nescafé Dolce Gusto kapselkohvimasin, mis lahendas juba enne tekkida jõudmist suure otsustamisdraama: millist kohvi ma poest ostma peaksin? Lahustuvat kiirkohvi? Mingit presskannukohvi?

Magamistoas-elutoas on väike laud, mille ääres mahub mugavalt sööma või siis arvutis toimetama. Kuigi seda viimast on oluliselt mõnusam teha voodis paksu teki all ja padjameres. Eriti just hommikuti, kui õueminekuks veel liiga vara ja jahe on.

Õues on ühel pool maja väike aiake lamamistoolide, madratsiga varjualuse ja basseiniga. Teisel pool maja on veel üks väike sisehoov, kus on grillahi, laud ning kust pääseb ka maja katusele, kui on tahtmine esimesi hommikusi päikesekiiri püüdma minna.

Kui nüüd tulla tagasi köögi ja söögi juurde, siis põhilise osa toidust valmistame siin ise. See on apartment-tüüpi majutuse üks suurimaid eeliseid, sest see aitab teha paremaid valikuid selles osas, mida sööme. Kodus on tööpäeviti minu tavapäraseks hommikusöögiks Sante Crunchy müsli Farmi Skyriga [see postitus on taaskord sponsoreetitud minu isiklikust sissetulekust]. Kuigi mulle meeldib väga ka praemuna koos kanafilee nagitsatega või mingite muude lihatoodetega, siis selline hommikusöök jääb pigem nädalavahetuseks. Tööpäeva hommikul ei meeldi mulle tegeleda millegi praadimisega ning siis ennustada, kas mu juustesse jääb praetud pihvi lõhn või mitte. Seega söön kodus olles laias laastus hommikuti kas müslit või praemuna.

Mõeldes sellele, millist hommikusöögilauda pakuvad hotellid, siis on tavapärane, et laud on lookas nii paljudest valikutest ja tahaks nagu kõike proovida, sest selleks see toit ju kõik välja ongi pandud ja kui juba makstud on siis … Tegelikult kodus olles ei küpseta hommikusöögiks mitte keegi nelja erinevat kooki, ei viiluta suurt vaagnatäit erinevaid puuvilju, ei laota laiali 4-5 erinevat sinki-vorsti-juustu, ei valmista muna kolmel erineval viisil. Seega reisil olles ise süüa tehes on valikud igal juhul mõistlikumad. Loomulikult ei tähenda see, et puhkusel olles me väljas söömas ei käi, maitsvaid snäkke endale ei luba või kohvikus kalli kohviga end ei hellita.

Aga mida me siis süüa teeme? Poes oleme kolme päeva jooksul käinud kaks korda. Mõlemal korral ostsime tavapärast kraami, mida koduski. Leib, või, külmutatud köögiviljad, puuviljad, munad, salatisegu, kanafilee, toorvorstid, sink, tomat, kurk, kartul, kaerahelbed, majonees, ketšup, kohv, tee, oliiviõli. Lisaks veel maiustamiseks jäätis ja janu kustutamiseks Coca-Cola, apelsinimahl, alksivaba õlu. Eelpool toodud nimekirjast saab väga korralikud ja tervislikud toidukorrad valmistada. Näiteks eilseks õhtusöögiks oli värskest salatist, praetud kanafileest, pirnist ja apelsinist salat, kus maitset andis oliiviõli ja sidrunimahl.

Täna hommikul sõin mina toorvorsti, praemuna, tomatit ja kõrvale singileiba. Vats keetis endale kaerahelbeputru, millele lisas maitseks banaani. Meile selline reisil ise toimetamine ja korraldamine meeldib.

Mida pakkida seljakotti kahenädalaseks reisiks soojale maale?

Olen töökollektiivis paaril korral rääkinud minimalismist ning nüüd on kõik veendunud, et minust on saanud inimene, kellel on ainult kaks T-särki, kahed püksid ja mõned sokid. Riiete hulka nii väikseks pole suutnud viia, aga seda vajadust, et tahaks midagi juurde osta, ma ei tunne. Küll aga tunnen ennast hästi, kui reisiks minimaalselt vähe asju kaasa pakin. Rääkisin täna teistele, kuidas kaheks nädalaks Tenerifele minekuks proovipakkimist tegin ja seljakotti väga palju ruumi jäi. Ega kaks T-särki ja plätud saagi ju metsikult ruumi võtta.

Reisinud oleme alati käsipagasiga ning kõik vajalik on pidanud tavalisse seljakotti ära mahtuma. Tavalise seljakoti puhul pean silmas mõõte 45 x 25 x 30 cm. Kahel korral olen ka ühe mahukama matkakotiga reisinud, aga kuna odavlennufirmad hoiavad järjest enam silma peal suuremõõtmelisel käsipagasil, siis ei taha riskida. Seega jään ka seekord oma tavapärase seljakoti juurde.

Suvel Itaaliasse minnes oli nädal varem toimunud Küprose reisist väga hästi meeles, et kõik need igaks juhuks kaasavõetud riided on vaid liigseks koormaks. Nii oskasin juba siis kaasa võtta oluliselt vähem riideid. Lõpuks on ikka nii, et enamus ajast käin lemmikriietega. Üldjuhul toimivad ka väljaspool Eestit vee ja pesuvahendi puhastavad omadused, mistõttu piisab, kui varuks on näiteks kaks särki ja teised püksid.

Aga mis ma siis sellel korral kaasa pakkisin ja mis on alloleval illustreerival pildil kujutatud? Kahed lühikesed püksid. Ma olen enam kui kindel, et tegelikult piisab ka ühest paarist, aga kuna pesemise korral võib nende kuivamine veidi rohkem aega võtta kui ühe öö, siis see on tõesti igaks juhuks olukord. Riietest on veel kahed madala servaga sokid ja villased sokid. Need viimased on alati must have, sest praegusel ajal istun isegi soojas toas sokid jalas. Edasi üks tumeroheline maika ja oranžikas-roosa T-särk. Lisaks päevitusriided ja kaks paari aluspesu. Ja kottipakitavate riietega ongi kõik. Ülejäänud kraam on juba tehnika ja nende jaoks vajalikud laadijad, kõrvaklapid, päikeseprillid ja esmatarvete paun. Paunas on esmaabiolukorraks üks leht Ibuprofeni, üks leht Paracetamoli, üks leht Dolmenit, plaastrid jms väiksemat pudi-padi. Muud hügieenitarbed pakkis Vats oma seljakotti, et turvakontrollis peaks ainult üks meist vajadusel vedelikke sisaldava koti välja võtma.

Eelpoolsest loetelust on ühte lukuga kotti [kinkekomplekti kott, mille sisu oli kunagi stiilis dušigeel-šampoon-deodorant] kokku pandud kõik riided väljaarvatud lühikesed teksad. Selleks, et laadijate juhtmed puntrasse ei läheks või laiali ei hargneks, on need pakitud eraldi väiksesse pehmest riidest kotikesse [sellesse kotti oli algselt pakitud kraanikausi segisti, ilmselt kriimustuste vältimiseks].

Ja täidetud seljakott näeb välja alljärgnev. Vahepeal jõudsin tahvelarvutile kaaned ümber panna [ka telefon, mida muidu kasutan viimasel ajal ilma ümbriseta, on reisi puhul kaitsva silikoonkesta ümber saanud].

Riided, mis ma kodust välja astudes selga panen, on valitud selliselt, et saaksin neid vajadusel ka kohapeal kasutada. Kuna minekul on vaja vahetada Poolas lennujaama, siis selline plaan, et Tallinna lennujaamas soojad riided maha jätta, ei toimi. Selleks, et pääseda talvejopest, panen selga hoopis ühe paksema softshell jope ja sinna alla pikkade varrukatega jaki. Viimane neist on end edukalt ka varasematel reisidel tõestanud, kui veidi jahedama ilma puhul midagi peale visata. Mõlema puhul on suureks plussiks see, et neil on lukuga taskud.

Kui kotti pakitud asjadest jäi mulje, et kahtlaselt vähe riideid on kaasas, siis kohapeal leiavad kasutust ka need riided, mis siit minnes selga olen pannud: jalga panen pikad püksid ja jalatsiteks on DC ketsid, mis sobivad suht iga ilmaga. Okei, -20 kraadi talvekülma küll mitte, aga jahedas väljas olemist on vähe. Nii on mul kokku kaks T-särki, maika, kolmed sokid, kahed jalatsid, kahed lühikesed püksid, ühed pikad püksid, kolm paari pesu. Ja loomulikult kindad, müts ja sall. Sall on õhuke ja kerge, aga mõõtmetelt mõnusalt suur. Sall on samuti üks must have ese, sest seda saab nii mitmetes olukordades kasutada [kui lennukis on jahe, kui õues on külm, kui päike liiga kuumalt pead või õlgu kõrvetab].

Ja juhul, kui tõesti peaksin reisil olles absoluutselt kõik riided niivõrd ära mökeradama, et need enam pesus puhtaks ei lähe ja midagi selga pole panna, siis tuleb need niikuinii ära visata ja saan äärmises hädaolukorras uued osta.

Jalanõusid sajajalgse jalgade jagu.

Viimati kirjutasin, kuidas sahtlite sisu üle vaatasin ja paraja portsu igasugust kraami sealt välja viskasin. Kolm käekella leidsid endale uue omaniku, samuti ka neli paari kõrvaklappe. Seega pääsesin töötavate-toimivate asjade äraviskamisest.

Täna hommikul tegin tiiru internetis ja otsustasin tühja mitte istuda ja võtsin käsile seinakapis olevad jalatsid. Mulle meeldib hoida jalatseid jalatsikarpides. Nii on need oluliselt paremini paigutatavad. Samas asjad, mis on karpides, kipuvadki seisma jääma. Nii leidsingi palju jalatseid, mis mul veel Tallinnaski elades sama loogika alusel karpidesse olid pandud. Nüüd sorteerisin vajaliku ja mittevajaliku ning jätsin alles vaid suuremad karbid, kuhu mahtus sisse 2-3 jalatsipaari. Selgus, et mul on seitse! paari tavalisi varbavaheplätusid. Andsin Vatsile käsu, et kui ma peaksin mingis meeltesegaduses tahtma uusi plätusid osta, peab ta mind korrale kutsuma. Karpide otstele kirjutasin selgitused sisu kohta.

Plaan taaskord metsikus koguses asju ära visata ja kappi ruumi saada jättis seekord veidi kahetise mulje. Vaadates hunnikut tühje karpe ja plätusid-kingi-tosse ning samas seda, kuidas kappi pandud allesjäänud karbid peaaegu sama palju ruumi võtavad kui enne, siis ei saagi väga aru, et oleks mingi edasiminek olnud.

Üleliigsed jalatsid. Karbid võtsin lahti ja need leidsid juba tee konteinerisse.

Enam-vähem on nüüd majapidamises ring peale saanud. Seinakapis tuleks veel üle vaadata igasugused padjad-tekid jms majapidamisega seotud kraam. Neid asju pole õnneks palju ja ega sealt suures koguses midagi ära visata ei saa.