Kokkuvõte 30-päevasest väljakutsest, mille eesmärk oli ära visata 465 asja.

15. veebruariga said läbi need 30 päeva, mille jooksul võtsin osa väljakutsest iga päev üks ebavajalik asi rohkem ära visata kui eelmisel päeval. 30 päeva jooksul oleks pidanud kokku saama 465 asja, mida mul enam vaja pole. Kuna igapäevaselt kappe mööda tuhlata oleks olnud ajakulu mõttes väga ebapraktiline, siis jaotasin oma asjadesorteerimised vaid paarile päevale. Algused on teatavasti alati väga paljutõotavad, kuid ei pruugi iga kord edukat lõppu tähendada.

Oma teekonda alustasin sahtlite koristamisega, kust suutsin välja rookida 127 asja. Järgmisena võtsin ette seinakapi, kust leidsin 114 asja, mida ma ei kasuta või mida enam vaja pole. Kolmanda ja ühtlasti ka viimase koristusringi tegin jälle sahtlites. Sellel korral vaatasin läbi kõik kaustade vahele kogutud lepingud ja tšekid. Nende kokkulugemisel lähtusin jälle sellest, et ei arvesta iga paberilehte eraldi. Ehk siis iga leping (koos ajajooksul kogunenud lisadega) läks arvesse ühe asjana.

Niimoodi seda paberikuhja läbi vaadates oli ikka päris pöörane meenutada, kuidas ma sageli ülikoolis mingite käsunduslepingute ja erinevate projektide rahastuste pealt palga kokku sain. Paberite hulgast leidsin suure koguse pangatoimingutega seotud lepinguid. Näiteks uute kaartide väljastamised. Ja siis tuli välja veel korralik kogus kliendikaarte, mille olemasolu olin unustanud. Lõpuks vaatasin läbi ka öökapis olevad riided ja sealt skoorisin mõned asjad. Peamiselt kulunud sokid (mida hoidsin siiani alles loomulikult sellepärast, et ma saan ju neid maad kaevates kasutada).

Viimase koristamise tulemuseks sain 98 asja. Kokku teeb see 127 + 114 + 98 = 339. Jäin lõppeesmärgi saavutamisest 116 asja kaugusele. See ei tähenda, et mul endiselt pole selliseid asju, mida vaja pole. Ikka on, aga nendest äkki-läheb-ikkagi-kunagi-vaja-asjadest loobumiseni jõuan ajapikku. Ja ei saa ka väita, et see väljakutse kuidagi ebaõnnestunud oleks. Kodu korrastamine ja liigsetest asjadest loobumine ei saa olla seotud arvudega. See on seotud rahuloluga, mis saabub, kui pole tarvis mõelda sellest, kuidas sul on nii palju asju, et need kuskile ära ei mahu. Kui hea on avada riidekapp, võtta sealt 10 särgi seast esimene ja rohkem end riietamisega mitte vaevata. Kui hea on panna asju kappi selliselt, et seal on piisavalt ruumi. Kui hea on poes mitte käia. Nagu päriselt. Ma ei viitsi kuskil ringi tuhlata lihtsalt sellepärast, et äkki leian midagi sellist, mida ma osta tahan, aga mida mul tegelikult päriselt vaja pole.