Ma valin ise, mida tarbin.

Miks tarbitakse sisu, mis tegelikult häirib, ärritab ja närvi ajab? Miks loetakse ajaveebe, mille autor tõmbab sae nii käima, et isegi jõhker ärapanev ja kohta kättenäitav kommentaar ei suuda seda saagi vaigistada? Miks kuulutakse veebikogukondadesse [a la Facebooki kohaliku kogukonna grupp], kui sealsed kohaliku elu kohta käivad vinguvad, virisevad ja õelad postitused nii kettasse ajavad? Miks inimestele meeldib ennast vabatahtlikult selliste asjadega ärritada?

Oma jälgitavate blogide loetelu tõmbasin juba ammu koomale. Kui ma näen, et autori kirjutamisstiil või teemavalik mulle [enam] ei sobi ja minu vaatenurgad elule tema omadega ei kattu, ei sunni keegi mind neid postitusi edaspidi lugema. Ja sellest, et mulle kellegi blogi enam ei meeldi, ei pea ma talle tema postituse kommentaarides teada andma, sest see on tema asi, kuidas ja mida ta kirjutab või mida ta oma eluga peale hakkab. Tal on oma lugejaskond, kaasaelajad, toetajad ja inimesed, kes mõistavad ja kellele meeldib, et ta just nii kirjutab. Kui mulle see sisu ei sobi, on see minu mure.

Sarnane lugu on Facebooki gruppidega. Aasta alguses lisati mind kohaliku kogukonna gruppi. Algus oli huvitav. Ikka on hea teada, millised teed parajasti kõige auklikumad on või milline on kohalike juhtide viimase aja kõige suurem möödapanek, mida tavaelanik sada korda paremini oleks teinud, kui kõik tema otsustada oleks. Jeerum. Ma ei tea enam, mis stiilis seda lugu jätkata, sest isegi nende toodud näidete peale mõtlemine tundub kohutav. Igal juhul ma ei kuulu enam pikemat aega sellesse gruppi. Mulle ei anna mitte midagi, kui loen, kuidas arututele teemapüstitustele kaasa kaagutatakse ja kuidas muidu väärikana tundunud inimesed enda maine minetavad. Ma ei pea ennast ärritama sellega, kui näen, et jaburale postitusele vastuseks lisatud sisukad ja selgitavad kommentaarid lihtsalt märkamata jäävad, sest esiteks on need ilmselt liiga pikad ja süvenemist nõudvad ning teiseks saab kiunumise eest ilmselgelt rohkem laike.

Ja tegelikult pole see üldse oluline. Inimesed on sellised nagu nad on ja vaevalt, et kuskil kommentaarides targutades, õelutsedes ja argumenteerides kedagi ümber kasvatatakse või muudetakse. Ja sellega, millised teised inimesed on, ei pea ennast vaevama. Ei pea oma aega kulutama teemade ja lugude lugemisele, millest saadav emotsioon on negatiivne ja rusuv. Internet on täis harivat ja asjalikku teavet, millest päriselt ka mingit kasu on.