Vabatahtlikuna panustamine: millal, mida, kuidas?

Kui palju on asju, mida oleme nõus tegema vabatahtlikult? Näiteks tööl nende tegevuste kõrval, mis on ette kirjutatud ametijuhendis? Või väljaspool tööaega kogukonna hüvanguks? Näiteks mõnel suuremal või väiksemal üritusel korralduslikule poolele kaasa aidates. Mis on üldse see, mis tekitab soovi teha rohkem, kui tegelikud kohustused nõuavad?

Oma igapäevases töös tuleb sageli ette asju, mis lihtsalt tuleb ära teha ning sellisel juhul paneb mind tegutsema missioonitunne. Kuna minu peamiseks tööülesandeks on tagada, et teised saaks oma tööd efektiivselt heade vahenditega teha, siis ei ole minu jaoks probleemiks aidata oma kolleege, kes samuti peavad hea seisma selle eest, et info liiguks, dokumentatsioon oleks korras, tellitud kaup vastu võetud jms. Ehk siis töötame oma pundis selliselt, et vajadusel katame üksteise valdkondi. Ja kui on kiirkorras näiteks … ma ei tea … vaja puhtaks saada kolme korruse jagu põrandaid, pole minu jaoks oluline, et minu põhiülesanne on IKT valdkonnas nõu anda. Kui mul on sellel hetkel võimalik tegelike kohustuste kõrvalt aidata, siis ma teen seda. Mulle meeldib toimiv süsteem ning paratamatult tuleb ette olukordi, kus mõnda süsteemi osa tuleb katta või toetada. Seega meeldib mulle, kui saan kõige selle toimimisse anda oma panuse.

Tavaliselt piirdubki minu vabatahtlikuseerumine töökohaga seotud asjadega, sest seal on olemas vastused küsimustele millal, mida ja kuidas. Samas oli mul nädalavahetusel esmakordselt kogemus ühel üritusel vabatahtlikult abiks olemisega. Varakult palusin täiendavat infot, mida ja mis kellaaegadel on vaja teha, et saaksin üldse lubada välja ajavahemiku, millal kohal saan olla. Eelnevatele küsimustele ei saanudki ma vastust enne, kui üritus oli juba alanud ning mina lihtsalt sisetunnet järgides enam-vähem õigeks ajaks kohale läinud. Sisetunde järgi seetõttu, et tegelikult mingit graafikut, millal on vaja abiks olla või ülesanded jagatakse, polnud. Ülesannete osas sain mingi aimduse. Küll aga selgus järgmise päeva hommikul, et tegelikult on terve ürituse ajaks juba inimene olemas, kes täidab neid ülesandeid, mida arvasin, et mina pean tegema.

Olin kohal selle ajavahemiku, millal olin lubanud, kuid tegelikult kahele inimesele seal tööd ei jätkunud. Lihtsalt kohal olla ja mitte midagi teha on ressursi raiskamine. Arvan, et ürituse korraldamisel vabatahtlikele panustades peab nende roll väga selge olema. Selleks inimesed appi kutsuda, et nad on öelnud, et saavad tulla, ei ole mõtet, kui neile pole ülesandeid jagada.

Minu jaoks oli toimunud üritus positiivne kogemus. Sain aru, et soov midagi vabatahtlikult teha peab tulema ühistest kokkulepetest. Igapäevase töö puhul on see muidugi lihtsam, sest meie organisatsioonis seovad meid põhiväärtused, ühiselt seatud eesmärgid ja tahe teha. Ühekordne üritus uute inimestega teadmata nende varasemaid kokkuleppeid ja töökorraldust ongi uuele tulijale keeruline mõista. Seal ma ei oska katta puudusi, sest see on minu jaoks uus valdkond. Vabatahtlikuna ootan eelkõige konkreetseid juhiseid ja korraldusi. Lihtsalt agarana [loe: ogarana] püüdes endale tegevust leida või midagi omale harjumuspäraselt tehes [teadmata, et tegelikult nad teevad või tuleb teha asju hoopis teisiti] raiskan vaid enda aega.

Töötamisest ja sellest, kuidas teised seda mõjutavad.

Hommikuti ärgates ei tule mulle kunagi pähe mõtet, et ma ei taha tööle minna. Kui meenutan ka oma varasemaid töökohti, siis on see õnneks alati nii olnud. Töö, mida ma teen, meeldib mulle väga. Igapäevased ülesanded on mitmekülgsed ning üldiselt on mul piisavalt palju vabadust tegutseda ja otsustada asju oma äranägemise järgi. See ei tule tühja koha pealt ja esmalt tuleb end ikka tõestada. Tõestada kasvõi iseendale, et saan hakkama ja teen õigeid otsuseid.

Kui seda kõike pühendunult teha, siis ei saagi tekkida mõtet, et ma ei taha. Tööülesandeid on erinevaid ja kõik neist ei ole alati kõige meeldivamad. Aga selles peitubki võlu. Ma saan ületada iseennast, kui mind tabab reaktsioon „no milleks ometi!?”. Eks ikka selleks, et saaks ära tehtud, lahendatud, edasi minna. Bürokraatia ja asjaajamine võivad kohati kuude kaupa aega võtta ja see ärritab. Samas on see õppimisvõimalus iseendale! Ma õpin ja saan aru, kuidas käivad erinevad protsessid ja tegevused ning järgmisel korral saan sarnases olukorras, sarnase ülesande oluliselt kiiremini ja enesekindlamalt lahendada. See annab võimaluse tulevikus midagi väiksema ajakuluga ära teha.

On kasulik end ümbritsevaga kursis hoida, tunda huvi, miks mingid asjad käivad nii nagu käivad. Tuleb vaadata laiemat pilti, sest siis saab ka oma tööd paremini planeerida ja teha. On oluline tunda huvi, kuidas teised midagi teevad, tunda huvi, mida nad teavad. Teadmistes on jõud ja võim. Jõud ja võim oma aega kokku hoida ning mitte sõltuda alati kellestki teisest. Selle saavutamiseks tuleb osata kuulata, küsida, meelde jätta, märgata, vaadelda. Sealt tekibki tahe tegutseda, sest ma tean, kuidas asjad käivad ja kuidas olemasolevaid teadmisi kasutada. Ma tean, kuidas planeerida ja mida teha, et töö tehtud saaks.

Kuidas seda tegutsemistahet säilitada, kui peab kokku puutuma inimestega, kes ei ole nii motiveeritud? Inimestega, kelle tegutsemistahe on maha käinud ja kes ei leia seda midagi, mis uuesti käima tõmbaks? Lisaks sellele, et nad ise on suuna kaotanud ja näevad asju pooltühja klassi seisukohast [loe: vinguvad], hakkab see lõpuks mõjutama ka neid ümbritsevaid inimesi. Pikapeale muutub pidev negatiivse rõhutamine kõrvalseisjale raskesti talutavaks. Ei tasu loota, et teiste häiriva käitumise peale ärritumine kuidagi olukorda paremaks teeb. Ärritumine on ärrituja probleem, sest me ei saa kontrollida, kuidas teised käituvad. Küll aga saab kontrollida enda käitumist ja seda, kuidas ärritajale regeerida.

Üldjuhul ei saa sa muuta kedagi teist. Seega pead end olukorraga kohandama. Nagu kunagi on kirja pannud Marcus Aurelius: „Milliste asjaoludega oled kokku juhitud, nendega end ka sobita, ja milliste inimestega oled kokku viidud, neid ka armasta, ent tõeliselt.” Selle ütluse teise poolega on mul veidi raskusi, kuid arvan, et esmalt piisab ka sellest, kui osata leppida, et kõik on erinevad ning minu võimuses on valida, kas ma end teistest mõjutada lasen.