Millal sina viimati raamatukogus käisid?

Käisin eile üle pika aja raamatukogus endale raamatuid toomas. Ajendiks oli kohaliku raamatukogu Facebooki lehele postitatud pildikogu saabunud uutest teostest, mida nüüdsest laenutada saab. Jäin albumit sirvima ja mõtlesin endamisi, milline suurepärane idee tutuvstada värsket lugemisvara. Galeriis olid fotod nii raamatu kaanest kui tagumisest küljest. Kuigi raamatud oma traditsioonilisel kujul satuvad lugemiseks minu kätte viimasel ajal harva, siis üllatuseks leidsin sellest albumist lausa kolm teost, mida laenutada soovisin.

Täna hakkasin huvi pärast uurima veebipõhisest raamatukoguprogrammist oma lugemise ajalugu ning avastasin, et viimati laenutasin raamatu eelmise aasta detsembris. Tegelikult olen vahepeal ikka ka lugenud, kuid e-raamatuid ja põhiliselt ingliskeelseid. E-raamatute ilmselgeks eeliseks on see, et reisile minnes ei tähenda need pagasi mõttes täiendavat koormat. Aastaid tagasi pooleli jäänud „Troonide mängu” hakkasin suve alguses samuti e-raamatu ja ingliskeelsena lugema, sest teadsin, et reisile minnes ma neid klotse kohe kindlasti kaasa ei võta.

Inglisekeelsete raamatute valiku põhjus on hind ja kättesaadavus. Eestikeelsed e-raamatud on pööraselt kallid ja seda, mida lugeda tahaks, pole sageli veel tõlgitud (ja alati ei tõlgitagi). Näiteks mitmeid juhtimise, müügi, sisuloome, copywriting jms teemalisi raamatuid, mille kohta olen netist soovitusi lugenud, eestikeelsena ilmselt ei saagi olema. Samuti ei tõlgitudki lõpuni minu lemmikuid Robin Hobbi Elderlingide lugude triloogiaid ning vist kolmandast triloogiast alates lugesin kõik ingliskeelsena. Samas aitab inglise keeles e-raamatute lugemine kaasa sõnavara täiendamisele. Väga mugav on uute sõnade tähendust kohe veebist vaadata.

Mõnus, et lugemine on nii kättesaadavaks muudetud ja põhjust sellest viilimiseks on keeruline leida. Kui iga päev kasvõi viisteist minutit lugeda, siis jõuab aastaga päris mitu raamatut läbi.