Asjade varumisest.

Olen näinud kodu- ja välismaa sotsiaalmeediakanalites ringlemas päris mitut pilti ja postitust sellest, kuidas poeriiulid on osadest kaupadest tühjad. Pildiga käib kaasa etteheide stiilis, miks küll on vaja endale massiliselt midagi varuda!? Ma ei poolda äärmusi, kuid samas ei toeta ma ka nende inimeste mahategemist, kes püüavad olla ettenägelikud.

Kuidas kaupluste varustamine töötab? Kauplustel ei ole kuskil kohapeal ladudes valmis kahe kuu jagu kaupa. See, mis lattu tuleb, pannakse kohe riiulitesse välja. Kui kaupluste tarneahelate toimimine peaks takerduma, siis ei ole mingit maagilist tagaruumi, kust on võtta virnade kaupa näiteks WC-paberit, makarone, konserve jne. Seega, kui ma praegu näen, et võib tekkida olukord, kus ma ei saa mingil põhjusel minna järgmisel nädalal vanaemale süüa viima, siis ma valmistun selleks praegu. Viingi talle tavalise ühe paki asemel kaks pakki WC-paberit, purgisuppi ja pudrumaterjali. Samamoodi täiendan enda koduseid varusid. Kasvõi juba sellepärast, et kui ma peaksin haigestuma mingisse lihtsamasse asja, siis saan ma rahulikult kodus olla muretsemata, mida ma ülehomme söön.

Minu jaoks on igati normaalne planeerida oma elu pikemalt kui kaks päeva ning tagada koju esmatarvete varu ja uuendada kodust apteeki. Lihtsamad ravimid, mida tean, et mul võib vaja minna, peavad kodustes varudes alati olemas olema. Kui mulle näiteks aspiriin on vastunäidustatud, siis ostan selle asemel ravimi, mis seda asendab. Ja loomulikult tuleb varuda neid asju, mida sa ikka reaalselt sööd ka. Kui ikka tatar on ülimalt vastumeelne, siis pole seda mõtet ju osta.

Eelnev ei tähenda, et peaks endale keldrisse mingi varjendi või punkri rajama, mis on maast laeni varusid täis. Need, kes sellist ladu endal peavad, on meelerahu tagamiseks varustanud end juba ammu. Inimesed lihtsalt on erinevad. Kellegi kurjustava või etteheitva postituse pärast ei jää see kaup poodidest ostmata või lõppemata. Ma püüan olla pigem keskpärane, aga kindlasti mitte see, kes siis, kui on juhtunud, avastab, et poeriiulid on tühjad ja pahandab endaga, et miks ma küll varem ei valmistunud.

Võiks veidi veel midagi süüa.

Ühel õhtul voodis enne magamajäämist mõtlesin, et tahaks veel süüa midagi. Õhtusöögiks sõin ju ainult salatit, suht kerge kõhutäis ja pole ime, et tahaks veel midagi näksida. Ja pärast salatit olin söönud vaid mõned küpsised. Olin veel õhtul teinud tavapärasest pikema jalutuskäigu. Lõunaks oli ka kõigest supp. Ega supist saagi kõhtu korralikult ülejäänud päevaks täis. Kaks rukkipala eineleiba sõin tegelikult ka: ühe enne lõunat ja teise pärast. Ahjaa, lõunaks võtsin ju üle pika aja koorese magustoidu ka. Ja šokolaadi sõime. Sellel õhtul ma siiski rohkem ei söönud.

Aga ühed ülihead toiduained olen avastanud enda jaoks. Kinoa ja kikerherned. Sattusin Abu Dhabis olles poest valmis salateid valides ühe sellise peale, kus mõlemad sees olid. Täpset koostist ei taibanud ma endale karbilt jäädvustada, et samasugust salatit ise reprodutseerida, kuid kinoa ja kikerherned on nüüd nädala jagu minu toidulaual olnud. Lisaks olen salatisse pannud jääsalatit, rukolat ja paneeritud kala. Kastme segasin kokku palsamiäädikast, oliiviõlist, sidrunimahlast ja teelusikatäiest pruunist suhkrust. Tunnen end selliseid asju toidu valmistamisel kasutades nagu Jamie Oliver.

Genesis läheb tuurile.

Loen mina kodumaises ajalehes täna uudiseid ja mida näevad mu silmad!? Genesis tuleb üle 13 aasta taas kokku ja läheb tuurile. Mis valeinfoga uudis see on? Neil on vahepeal ka kontserttuur olnud, kus ma ka ise kohal käisin. Olin alles ülikoolis bakatudeng ja üllatasin Empsi piletitega. „Turn It On Again” 2007. aastal … oota, mida!? Sellest ongi 13 aastat möödas. Oh õudu.