Aega märgata.

Sellel aastal on koduaias toimetamine kuidagi teistmoodi olnud. Märkasin kuidagi rohkem seda, kuidas kõik järjest õide puhkes. Ma ei mäleta, kuidas varasemalt on olnud, aga sellel kevadel läks küll nii, et pidevalt on miski asi õitsenud ja hetke, kus midagi ei õitseks, pole kordagi olnud. Olen sellel aastal päris rahul ka loodud peenramajandusega. Kuigi selle rajamine käis kohati üle kivide ja kändude ning hooldamisega järjele saamine võttis omajagu aega. Aga herned on ilusad, maasikad üllatavalt lopsakad, tomatid toekad ja selllel aastal on õnne ka ubadega, mis on kenasti üles tulnud.

Ja siis hakkas tulema suvi, kus õhtud olid täis muid toimetusi ja näha ette, millal saabub hetk, kus terve aed oleks korras, näis võimatu. Kui muru sai niidetud, vajasid peenrad rohimist. Kui peenrad said rohitud, hakkas juba sirelihekk karjuvalt silma riivama. Samal ajal ootas sadakond suvelilletaime peenramulda istutamist. Kui sellega ühele poole sai, ootas taas muru niitmist ja aiaservad trimmerdamist. Eks see kõik käibki koduaiaga kaasas ja toimetamist on pidevalt.

Ja sellest hoolimata, et kõik pole koguaeg 100% tehtud, on mulle väga meeldinud lihtsalt aias lilli ja puid passida. Lihtsalt vaadata, kuidas nad õitsevad. Ühe külje alt ja siis teise külje alt. Valguse suunas ja vastu valgust. Küll kaugemalt, küll lähemalt õisi nuusutades. Sellel suvel on selleks nagu aega ka olnud. Paaril viimasel aastal on enamasti puhkus alanudki nii, et astun töölt uksest välja, et järgmisel päeval lennukisse astuda ja kuskile reisida. Sellel aastal on veidi rohkem lõtku jäänud.