Kokkuvõte 30-päevasest väljakutsest, mille eesmärk oli ära visata 465 asja.

15. veebruariga said läbi need 30 päeva, mille jooksul võtsin osa väljakutsest iga päev üks ebavajalik asi rohkem ära visata kui eelmisel päeval. 30 päeva jooksul oleks pidanud kokku saama 465 asja, mida mul enam vaja pole. Kuna igapäevaselt kappe mööda tuhlata oleks olnud ajakulu mõttes väga ebapraktiline, siis jaotasin oma asjadesorteerimised vaid paarile päevale. Algused on teatavasti alati väga paljutõotavad, kuid ei pruugi iga kord edukat lõppu tähendada.

Oma teekonda alustasin sahtlite koristamisega, kust suutsin välja rookida 127 asja. Järgmisena võtsin ette seinakapi, kust leidsin 114 asja, mida ma ei kasuta või mida enam vaja pole. Kolmanda ja ühtlasti ka viimase koristusringi tegin jälle sahtlites. Sellel korral vaatasin läbi kõik kaustade vahele kogutud lepingud ja tšekid. Nende kokkulugemisel lähtusin jälle sellest, et ei arvesta iga paberilehte eraldi. Ehk siis iga leping (koos ajajooksul kogunenud lisadega) läks arvesse ühe asjana.

Niimoodi seda paberikuhja läbi vaadates oli ikka päris pöörane meenutada, kuidas ma sageli ülikoolis mingite käsunduslepingute ja erinevate projektide rahastuste pealt palga kokku sain. Paberite hulgast leidsin suure koguse pangatoimingutega seotud lepinguid. Näiteks uute kaartide väljastamised. Ja siis tuli välja veel korralik kogus kliendikaarte, mille olemasolu olin unustanud. Lõpuks vaatasin läbi ka öökapis olevad riided ja sealt skoorisin mõned asjad. Peamiselt kulunud sokid (mida hoidsin siiani alles loomulikult sellepärast, et ma saan ju neid maad kaevates kasutada).

Viimase koristamise tulemuseks sain 98 asja. Kokku teeb see 127 + 114 + 98 = 339. Jäin lõppeesmärgi saavutamisest 116 asja kaugusele. See ei tähenda, et mul endiselt pole selliseid asju, mida vaja pole. Ikka on, aga nendest äkki-läheb-ikkagi-kunagi-vaja-asjadest loobumiseni jõuan ajapikku. Ja ei saa ka väita, et see väljakutse kuidagi ebaõnnestunud oleks. Kodu korrastamine ja liigsetest asjadest loobumine ei saa olla seotud arvudega. See on seotud rahuloluga, mis saabub, kui pole tarvis mõelda sellest, kuidas sul on nii palju asju, et need kuskile ära ei mahu. Kui hea on avada riidekapp, võtta sealt 10 särgi seast esimene ja rohkem end riietamisega mitte vaevata. Kui hea on panna asju kappi selliselt, et seal on piisavalt ruumi. Kui hea on poes mitte käia. Nagu päriselt. Ma ei viitsi kuskil ringi tuhlata lihtsalt sellepärast, et äkki leian midagi sellist, mida ma osta tahan, aga mida mul tegelikult päriselt vaja pole.

Minimalismi 30-päevase väljakutse teine koristusring.

Võtsin pärast tänast hommikusöögi ja kohvi nautimist käsile suure seinakapi koristamise. Käimas on ju 30-päevane minimalismi väljakutse ning eesmärk ootab saavutamist. Kapis ootasid ees suured pappkastid, millesse oli jäänud isegi veel neid asju, mis nii umbes neli aastat tagasi kolides oma aega ootama olid jäänud. Peamiselt ajakirjad, kümmekond raamatut. Lisaks hoiulepandud paar vana jopet, mõned selja- ja õlakotid, erinevad katted, kardinad, tekid, mütsid-sallid. Enamus asjadest olid päris korralikud ja need leiavad tee riidekonteinerisse. Raamatud ja igasugused nipsasjakesed viisin juba kohalikku nö taaskasutuskeskusesse, mis sellised asjad hea meelega vastu võtab. Jäätmejaama viisin tühjaks jäänud suured pappkastid, juhtmed ja vana [katkise] elektroonika. Ajakirjad jäid seekord maha, aga need saan viia kodu lähedale paberikonteinerisse. Koju jäi praegu ka see sodi, mis ei liigitub pigem olmejäätmeks.

Niimoodi mõeldes on see, mis järgneb koristamisele, päris keeruline. Pean silmas just seda, kui on soov korralikult äraviskamisele minevad asjad ära sorteerida ja võib-olla ka uuele ringile suunata. Kõige lihtsam ja ajasäästlikum oleks muidugi kogu jama lükata tavalisse prügikonteinerisse. Kuna meil on aga küllaltki väike konteiner ja tühjendamine mitte niivõrd sage, siis seda luksust ma lubada ei saa. Ja korralike asjade lihtsalt äraviskamine pole mulle kunagi õigena tundunud. Nii ei jäägi midagi muud üle, kui panna see aeg sorteerimise ja logistika alla täpselt nii nagu ma eelnevalt kirjaldasin.

Toas ma seekord pilti ei teinud ja jäädvustasin hetke alles siis, kui kogu kraam autosse juba surutud oli. Vaatan, et nii ei paistagi kogus väga efektne. Kui tänane tulemus numbriliselt väljandada, siis on tulemuseks 114 asja, mis ma ära viskasin. Ehk siis tervest väljakutsest, mille käigus tuleb 30 päeva jooksul vabaneda 465 asjast, olen praeguseks ära visanud 127 + 114 = 241. Mainin, et nii nagu esimesel koristamiskorral ei lugenud ma seekord üksikuid pakkepaelajuppe ja paberitükke jms, vaid läksid need ühe asjana arvesse. Eesmärgi saavutamiseks tuleb leida veel peaaegu sama palju ebavajalikku ehk siis 224 asja. Selle arvutuse tegin ma just praegu kirjutades ning saan alles nüüd aru, et mul on käidud ainult pool teekonnast. Väljakutse lõpuni on veel paar nädalat aega ja saab näha, kaugele ma lõpuks jõuan. Aga praegu on küll hea tunne, kui mõtlen sellele vabale ruumile, mis siiani kappides-sahtlites on koristamise tulemusena tekkinud.

Elamine üleliigsest kraamist vabaks ehk minimalismi 30-päevane väljakutse.

Kui ma alles avastasin enda jaoks minimalismi ja tutvusin selle põhimõtetega kodulehtedelt erinevaid definitsioone lugedes ja YouTube’ist videoid vaadates, siis sattusin ühe huvitava väljakutse peale. Nimelt 30 päeva kestev ettevõtmine, mille eesmärgiks on vabaneda asjadest, mida vaja pole. Väljakutse eesmärgiks on 30 päeva jooksul iga päev vabaneda ühest asjast rohkem kui päev varem. Esimesel päeval üks asi, teisel päeval kaks asja, kolmandal päeva kolm asja ja nii kuni 30. päevani välja, mil vabanetakse 30 asjast. Vabanemine võib toimuda näiteks selliselt, et ebavajalik asi ära visata, taaskasutusse viia, maha müüa või anda kellelegi, kellel seda vaja on. Asjad, millest väljakutse käigus vabaneda võib, on igaühe enda valida, aga inspiratsiooniks on ka nimekiri ette antud:

  • kogutavad nipsasjakesed,
  • dekoratiivsed kaunistused,
  • köögitarbed,
  • elektrooniga ja tehnika,
  • mööbel,
  • voodipesu,
  • riided,
  • rätikud,
  • tööriistad.


Allikas: https://www.theminimalists.com/game/

Esmapilgul tundub, et tegu on väga lihtsa ettevõtmisega, aga tegelikult teeb see 30 päeva peale kokku 465 asja, millest vabanema peab. See, kuidas keegi äravisatavat kraami loendab, on enda otsustada, aga ükshaaval vihikust paberilehtede väljarebimine on pigem iseenda petmine.

Mina tegin väljakutsega täna algust. Kuna mulle tundus, et päev korraga tegutsedes peab liiga kaua ootama, et korraga rohkem asju saaks ära visata ja samas 30 järjestikku päeva sellega tegelemiseks pole aega, siis kohandasin enda jaoks reegleid. Kuna ma tean, et mul jäi pärast esmast sahtlite koristamist endiselt sinna veel kraami, mida vaja pole, siis otsustasin algatuseks korraga kohe suurema koguse asju kokku korjata. Lisaks oli mul seinakapis kaks kastitäit pudi-padi, mis mingil hetkel on tundunud piisavalt väärtuslikuna, et neid alles hoida.

Päris mitmed asjad, mis sahtlitest ja kastidest välja tulid, on sellised, mida saab taaskasutada. Näiteks mõned mängud, üks raamat, päikeseprillid, rinnamärgid, kustukummid, helkurid, mõned kaustikud. Samas oli palju väärtusetuid asju. Näiteks 17 kliendi- ja visiitkaarti, täiskirjutatud märkmikud ja vihikud, hunnik vanu tšekke ja veel suurem hunnik väiksemaid esemeid, mida ühtse kategooriaga nimetada ei saagi.

Asjad lugesin üle, aga ei hakanud igat tšekki või väiksemat paberilehte ükshaaval arvestama. Tšekidega tegin nii, et arvestasin need kõik kokku üheks esemeks. Kokku sain 127 asja. Väljakutse täitmise mõttes olen praeguseks 15 päeva läbinud ja jäänud on veel 338 kasutut asja leida.

Mul on enam-vähem ettekujutus olemas, mida ma seinakapist järgmisena ära saan visata. Samas 100% kindlusega ei julge siiski ennustada, kas kuu aja pärast ettevõtmisele edukalt joone alla saan tõmmata. Vähemalt algus on tehtud ja kodukorrastamise mõttes lisab selline väljakutse veidi mängulisust juurde.

Minimalism – mõtteviis ja vahend olulisele keskendumiseks.

Minimalism aitab lihtsustada igapäevaelu. Loobudes asjadest, mida igapäevaselt ei vaja, pikemat aega kasutanud pole või mis praktilist [või olulist emotsionaalset] väärtust ei oma, muutub elu lihtsamaks. Minimalism on vahend vabanemaks segavatest faktoritest ning tulemusena saab keskenduda sellele, mis on tõesti oluline [olgu selleks siis töö, hobi, pikaajalisemad eesmärgid jms]. Kui palju parema enesetunde annab mulle näiteks see, kui teen lahti riidekapi ukse ja leian sealt valiku rõivaid, mis reaalselt igapäevaselt kasutust leiavad ja on kohe kandmiseks valmis. Ma ei pea hommikul ärgates mõtlema, mis ma täna selga panen, vaid võtan kapist vajaliku ning keskendun särgi valimise asemel hoopis eelseisva päeva eesmärkidele. Enne viimast riidekapi korrastamist teadsin alati juba enne kapiukse avamist, et seal on terve hulk riideid, mida ma ei saa kohe selga panna ainuüksi sellepärast, et need on kokkuvolditud ja ma pean neid triikima hakkama. Mulle ei meeldi riideid triikida ja nüüd on kõik igapäevasesse kasutusse jäänud kümmekond särki eraldi riidepuudel. Kümmekond särki aga ainult sellepärast, et isegi neid vaheldumisi kandes kipun eelistama ikka pigem 3-4 põhilist riideeset.

Kindlasti ei ole minimalism võistlus ja see, kui palju sul asju on, ei ole kuidagimoodi määrav. Ei ole ühte kindlat etteantud asjade arvu, millest alates võiks kedagi minimalistiks pidada. YouTube’is on liikvel palju erinevaid videoid, mis näitavad, kuidas minimalistliku elustiiliga inimesed omavad näiteks vaid 30 riideeset, on loobunud sotsiaalmeediast, ärkavad hommikuti kell 5 jne, kuid kohe kindlasti ei ole kuidagi arvuliselt piiritletud, kellaajaliselt määratletud või reeglitega sätestatud, kust maalt algab minimalism.

Kui kõike arvulistesse raamidesse suruma hakata, võib nii mõnegi jaoks tunduda, et kuigi mõte sellest, et omada vaid vajalikke asju ja piirata emotsiooniostude tegemist, ei ole see siiski piisav, et minimalistliku eluviisiga algust teha. Näiteks Eesti ilmastikulisi iseärasusi arvestades ei kujuta ma enda puhul väga ette, et toime tulla 30 või 50 riideesemega. Aastaringselt peab silmitsi seisma temperatuuridega -20 kraadist kuni +30 kraadini ning sellisel juhul moodustavad lühikesed suveriided ja paksud talveriided märkimisväärse arvu. Juba ainuüksi kodus välitööde [puude ladumine, heki pügamine jms] tegemiseks on mul kümmekond riideeset. Või siis pidulikeks sündmusteks valik riided, mida saab kanda paaril korral aastas. Seega ei tähenda, et kui kapis seisavad hooaega ootavad paksud talvepüksid või päevitusriided ja aasta lõikes saab neid kanda vaid 10-20 päeval, peaks need ära viskama, sest muidu ei saa väita, et mulle meeldib elada minimalistlikult.

Kõik on erinevad ja igaüks otsustab ise, millised igapäevaelu muudatused vabastavad üleliigsest tarbimisest ja millistest kasutult seisvatest asjadest on ta valmis loobuma. Eelkõige elame ju iseenda jaoks ja loome enda ümber sellise keskkonna, milles me end kõige efektiivsemalt tunneme [või vähemalt püüdleme selle suunas]. Miks ma toon korduvalt riietega seotud näiteid? Riietest lookas kapiriiulid olid pikka aega murekohaks, mille puhul mõtlesin pidevalt, et peaks midagi ette võtma. Nii sai sellest minu jaoks kõige lihtsam esimene suur samm, kust alustada ja kus ka kohest silmnähtavat tulemust näha [äraviskamisele või taaskasutsse minevate riiete hulk, vaade korras riidekappi] ja tunda.

Igaüks seab endast lähtuvalt eesmärgid, mille poole püüelda. Olgu selleks siis tõesti vaid kaks T-särki või lihtsalt ebapraktiliste asjade ostmisest loobumine. Tegelikult ei pea sellist teadlikku tarbimist, korra loomist ja vaid olulisele keskendumist ühegi konkreetse mõiste alla liigitama. Lihtsalt mina jõudsin sellise mõttestatud süsteemi loomiseni YouTube’i vahendusel ning läbivaks märksõnaks oli erinevates videotes just minimalism. Eks see mõiste on tänu elan-ainult-30-asjaga videote tõttu vaikselt sellist edevat trendisõna või liikumise maiku omandamas, kuid mina olen selles leidnud toimiva lahenduse lihtsama elu suunas.

Tenerife: kus elame ja mida sööme?

Meie talvepuhkuse majutuskoht Tenerifel on põhilistest turistipiirkondadest eemal. Apartment asub kohalike elurajoonis ning meie käsutuses on väike köök, suur magamistuba-elutuba ning vannituba. Köögis on olemas kõik, et ise kogu toiduvalmistamisega hakkama saada: elektripliit, suur külmkapp koos sügavkülmaga. Sügavkülma olemasolu ei tasu alahinnata, sest külmutatud köögiviljad ja jäätis vajavad hoiustamist. Boonusena on köögis olemas Nescafé Dolce Gusto kapselkohvimasin, mis lahendas juba enne tekkida jõudmist suure otsustamisdraama: millist kohvi ma poest ostma peaksin? Lahustuvat kiirkohvi? Mingit presskannukohvi?

Magamistoas-elutoas on väike laud, mille ääres mahub mugavalt sööma või siis arvutis toimetama. Kuigi seda viimast on oluliselt mõnusam teha voodis paksu teki all ja padjameres. Eriti just hommikuti, kui õueminekuks veel liiga vara ja jahe on.

Õues on ühel pool maja väike aiake lamamistoolide, madratsiga varjualuse ja basseiniga. Teisel pool maja on veel üks väike sisehoov, kus on grillahi, laud ning kust pääseb ka maja katusele, kui on tahtmine esimesi hommikusi päikesekiiri püüdma minna.

Kui nüüd tulla tagasi köögi ja söögi juurde, siis põhilise osa toidust valmistame siin ise. See on apartment-tüüpi majutuse üks suurimaid eeliseid, sest see aitab teha paremaid valikuid selles osas, mida sööme. Kodus on tööpäeviti minu tavapäraseks hommikusöögiks Sante Crunchy müsli Farmi Skyriga [see postitus on taaskord sponsoreetitud minu isiklikust sissetulekust]. Kuigi mulle meeldib väga ka praemuna koos kanafilee nagitsatega või mingite muude lihatoodetega, siis selline hommikusöök jääb pigem nädalavahetuseks. Tööpäeva hommikul ei meeldi mulle tegeleda millegi praadimisega ning siis ennustada, kas mu juustesse jääb praetud pihvi lõhn või mitte. Seega söön kodus olles laias laastus hommikuti kas müslit või praemuna.

Mõeldes sellele, millist hommikusöögilauda pakuvad hotellid, siis on tavapärane, et laud on lookas nii paljudest valikutest ja tahaks nagu kõike proovida, sest selleks see toit ju kõik välja ongi pandud ja kui juba makstud on siis … Tegelikult kodus olles ei küpseta hommikusöögiks mitte keegi nelja erinevat kooki, ei viiluta suurt vaagnatäit erinevaid puuvilju, ei laota laiali 4-5 erinevat sinki-vorsti-juustu, ei valmista muna kolmel erineval viisil. Seega reisil olles ise süüa tehes on valikud igal juhul mõistlikumad. Loomulikult ei tähenda see, et puhkusel olles me väljas söömas ei käi, maitsvaid snäkke endale ei luba või kohvikus kalli kohviga end ei hellita.

Aga mida me siis süüa teeme? Poes oleme kolme päeva jooksul käinud kaks korda. Mõlemal korral ostsime tavapärast kraami, mida koduski. Leib, või, külmutatud köögiviljad, puuviljad, munad, salatisegu, kanafilee, toorvorstid, sink, tomat, kurk, kartul, kaerahelbed, majonees, ketšup, kohv, tee, oliiviõli. Lisaks veel maiustamiseks jäätis ja janu kustutamiseks Coca-Cola, apelsinimahl, alksivaba õlu. Eelpool toodud nimekirjast saab väga korralikud ja tervislikud toidukorrad valmistada. Näiteks eilseks õhtusöögiks oli värskest salatist, praetud kanafileest, pirnist ja apelsinist salat, kus maitset andis oliiviõli ja sidrunimahl.

Täna hommikul sõin mina toorvorsti, praemuna, tomatit ja kõrvale singileiba. Vats keetis endale kaerahelbeputru, millele lisas maitseks banaani. Meile selline reisil ise toimetamine ja korraldamine meeldib.