Kokkuvõte 30-päevasest väljakutsest, mille eesmärk oli ära visata 465 asja.

15. veebruariga said läbi need 30 päeva, mille jooksul võtsin osa väljakutsest iga päev üks ebavajalik asi rohkem ära visata kui eelmisel päeval. 30 päeva jooksul oleks pidanud kokku saama 465 asja, mida mul enam vaja pole. Kuna igapäevaselt kappe mööda tuhlata oleks olnud ajakulu mõttes väga ebapraktiline, siis jaotasin oma asjadesorteerimised vaid paarile päevale. Algused on teatavasti alati väga paljutõotavad, kuid ei pruugi iga kord edukat lõppu tähendada.

Oma teekonda alustasin sahtlite koristamisega, kust suutsin välja rookida 127 asja. Järgmisena võtsin ette seinakapi, kust leidsin 114 asja, mida ma ei kasuta või mida enam vaja pole. Kolmanda ja ühtlasti ka viimase koristusringi tegin jälle sahtlites. Sellel korral vaatasin läbi kõik kaustade vahele kogutud lepingud ja tšekid. Nende kokkulugemisel lähtusin jälle sellest, et ei arvesta iga paberilehte eraldi. Ehk siis iga leping (koos ajajooksul kogunenud lisadega) läks arvesse ühe asjana.

Niimoodi seda paberikuhja läbi vaadates oli ikka päris pöörane meenutada, kuidas ma sageli ülikoolis mingite käsunduslepingute ja erinevate projektide rahastuste pealt palga kokku sain. Paberite hulgast leidsin suure koguse pangatoimingutega seotud lepinguid. Näiteks uute kaartide väljastamised. Ja siis tuli välja veel korralik kogus kliendikaarte, mille olemasolu olin unustanud. Lõpuks vaatasin läbi ka öökapis olevad riided ja sealt skoorisin mõned asjad. Peamiselt kulunud sokid (mida hoidsin siiani alles loomulikult sellepärast, et ma saan ju neid maad kaevates kasutada).

Viimase koristamise tulemuseks sain 98 asja. Kokku teeb see 127 + 114 + 98 = 339. Jäin lõppeesmärgi saavutamisest 116 asja kaugusele. See ei tähenda, et mul endiselt pole selliseid asju, mida vaja pole. Ikka on, aga nendest äkki-läheb-ikkagi-kunagi-vaja-asjadest loobumiseni jõuan ajapikku. Ja ei saa ka väita, et see väljakutse kuidagi ebaõnnestunud oleks. Kodu korrastamine ja liigsetest asjadest loobumine ei saa olla seotud arvudega. See on seotud rahuloluga, mis saabub, kui pole tarvis mõelda sellest, kuidas sul on nii palju asju, et need kuskile ära ei mahu. Kui hea on avada riidekapp, võtta sealt 10 särgi seast esimene ja rohkem end riietamisega mitte vaevata. Kui hea on panna asju kappi selliselt, et seal on piisavalt ruumi. Kui hea on poes mitte käia. Nagu päriselt. Ma ei viitsi kuskil ringi tuhlata lihtsalt sellepärast, et äkki leian midagi sellist, mida ma osta tahan, aga mida mul tegelikult päriselt vaja pole.

Minimalismi 30-päevase väljakutse teine koristusring.

Võtsin pärast tänast hommikusöögi ja kohvi nautimist käsile suure seinakapi koristamise. Käimas on ju 30-päevane minimalismi väljakutse ning eesmärk ootab saavutamist. Kapis ootasid ees suured pappkastid, millesse oli jäänud isegi veel neid asju, mis nii umbes neli aastat tagasi kolides oma aega ootama olid jäänud. Peamiselt ajakirjad, kümmekond raamatut. Lisaks hoiulepandud paar vana jopet, mõned selja- ja õlakotid, erinevad katted, kardinad, tekid, mütsid-sallid. Enamus asjadest olid päris korralikud ja need leiavad tee riidekonteinerisse. Raamatud ja igasugused nipsasjakesed viisin juba kohalikku nö taaskasutuskeskusesse, mis sellised asjad hea meelega vastu võtab. Jäätmejaama viisin tühjaks jäänud suured pappkastid, juhtmed ja vana [katkise] elektroonika. Ajakirjad jäid seekord maha, aga need saan viia kodu lähedale paberikonteinerisse. Koju jäi praegu ka see sodi, mis ei liigitub pigem olmejäätmeks.

Niimoodi mõeldes on see, mis järgneb koristamisele, päris keeruline. Pean silmas just seda, kui on soov korralikult äraviskamisele minevad asjad ära sorteerida ja võib-olla ka uuele ringile suunata. Kõige lihtsam ja ajasäästlikum oleks muidugi kogu jama lükata tavalisse prügikonteinerisse. Kuna meil on aga küllaltki väike konteiner ja tühjendamine mitte niivõrd sage, siis seda luksust ma lubada ei saa. Ja korralike asjade lihtsalt äraviskamine pole mulle kunagi õigena tundunud. Nii ei jäägi midagi muud üle, kui panna see aeg sorteerimise ja logistika alla täpselt nii nagu ma eelnevalt kirjaldasin.

Toas ma seekord pilti ei teinud ja jäädvustasin hetke alles siis, kui kogu kraam autosse juba surutud oli. Vaatan, et nii ei paistagi kogus väga efektne. Kui tänane tulemus numbriliselt väljandada, siis on tulemuseks 114 asja, mis ma ära viskasin. Ehk siis tervest väljakutsest, mille käigus tuleb 30 päeva jooksul vabaneda 465 asjast, olen praeguseks ära visanud 127 + 114 = 241. Mainin, et nii nagu esimesel koristamiskorral ei lugenud ma seekord üksikuid pakkepaelajuppe ja paberitükke jms, vaid läksid need ühe asjana arvesse. Eesmärgi saavutamiseks tuleb leida veel peaaegu sama palju ebavajalikku ehk siis 224 asja. Selle arvutuse tegin ma just praegu kirjutades ning saan alles nüüd aru, et mul on käidud ainult pool teekonnast. Väljakutse lõpuni on veel paar nädalat aega ja saab näha, kaugele ma lõpuks jõuan. Aga praegu on küll hea tunne, kui mõtlen sellele vabale ruumile, mis siiani kappides-sahtlites on koristamise tulemusena tekkinud.

Elamine üleliigsest kraamist vabaks ehk minimalismi 30-päevane väljakutse.

Kui ma alles avastasin enda jaoks minimalismi ja tutvusin selle põhimõtetega kodulehtedelt erinevaid definitsioone lugedes ja YouTube’ist videoid vaadates, siis sattusin ühe huvitava väljakutse peale. Nimelt 30 päeva kestev ettevõtmine, mille eesmärgiks on vabaneda asjadest, mida vaja pole. Väljakutse eesmärgiks on 30 päeva jooksul iga päev vabaneda ühest asjast rohkem kui päev varem. Esimesel päeval üks asi, teisel päeval kaks asja, kolmandal päeva kolm asja ja nii kuni 30. päevani välja, mil vabanetakse 30 asjast. Vabanemine võib toimuda näiteks selliselt, et ebavajalik asi ära visata, taaskasutusse viia, maha müüa või anda kellelegi, kellel seda vaja on. Asjad, millest väljakutse käigus vabaneda võib, on igaühe enda valida, aga inspiratsiooniks on ka nimekiri ette antud:

  • kogutavad nipsasjakesed,
  • dekoratiivsed kaunistused,
  • köögitarbed,
  • elektrooniga ja tehnika,
  • mööbel,
  • voodipesu,
  • riided,
  • rätikud,
  • tööriistad.


Allikas: https://www.theminimalists.com/game/

Esmapilgul tundub, et tegu on väga lihtsa ettevõtmisega, aga tegelikult teeb see 30 päeva peale kokku 465 asja, millest vabanema peab. See, kuidas keegi äravisatavat kraami loendab, on enda otsustada, aga ükshaaval vihikust paberilehtede väljarebimine on pigem iseenda petmine.

Mina tegin väljakutsega täna algust. Kuna mulle tundus, et päev korraga tegutsedes peab liiga kaua ootama, et korraga rohkem asju saaks ära visata ja samas 30 järjestikku päeva sellega tegelemiseks pole aega, siis kohandasin enda jaoks reegleid. Kuna ma tean, et mul jäi pärast esmast sahtlite koristamist endiselt sinna veel kraami, mida vaja pole, siis otsustasin algatuseks korraga kohe suurema koguse asju kokku korjata. Lisaks oli mul seinakapis kaks kastitäit pudi-padi, mis mingil hetkel on tundunud piisavalt väärtuslikuna, et neid alles hoida.

Päris mitmed asjad, mis sahtlitest ja kastidest välja tulid, on sellised, mida saab taaskasutada. Näiteks mõned mängud, üks raamat, päikeseprillid, rinnamärgid, kustukummid, helkurid, mõned kaustikud. Samas oli palju väärtusetuid asju. Näiteks 17 kliendi- ja visiitkaarti, täiskirjutatud märkmikud ja vihikud, hunnik vanu tšekke ja veel suurem hunnik väiksemaid esemeid, mida ühtse kategooriaga nimetada ei saagi.

Asjad lugesin üle, aga ei hakanud igat tšekki või väiksemat paberilehte ükshaaval arvestama. Tšekidega tegin nii, et arvestasin need kõik kokku üheks esemeks. Kokku sain 127 asja. Väljakutse täitmise mõttes olen praeguseks 15 päeva läbinud ja jäänud on veel 338 kasutut asja leida.

Mul on enam-vähem ettekujutus olemas, mida ma seinakapist järgmisena ära saan visata. Samas 100% kindlusega ei julge siiski ennustada, kas kuu aja pärast ettevõtmisele edukalt joone alla saan tõmmata. Vähemalt algus on tehtud ja kodukorrastamise mõttes lisab selline väljakutse veidi mängulisust juurde.

Minimalism – mõtteviis ja vahend olulisele keskendumiseks.

Minimalism aitab lihtsustada igapäevaelu. Loobudes asjadest, mida igapäevaselt ei vaja, pikemat aega kasutanud pole või mis praktilist [või olulist emotsionaalset] väärtust ei oma, muutub elu lihtsamaks. Minimalism on vahend vabanemaks segavatest faktoritest ning tulemusena saab keskenduda sellele, mis on tõesti oluline [olgu selleks siis töö, hobi, pikaajalisemad eesmärgid jms]. Kui palju parema enesetunde annab mulle näiteks see, kui teen lahti riidekapi ukse ja leian sealt valiku rõivaid, mis reaalselt igapäevaselt kasutust leiavad ja on kohe kandmiseks valmis. Ma ei pea hommikul ärgates mõtlema, mis ma täna selga panen, vaid võtan kapist vajaliku ning keskendun särgi valimise asemel hoopis eelseisva päeva eesmärkidele. Enne viimast riidekapi korrastamist teadsin alati juba enne kapiukse avamist, et seal on terve hulk riideid, mida ma ei saa kohe selga panna ainuüksi sellepärast, et need on kokkuvolditud ja ma pean neid triikima hakkama. Mulle ei meeldi riideid triikida ja nüüd on kõik igapäevasesse kasutusse jäänud kümmekond särki eraldi riidepuudel. Kümmekond särki aga ainult sellepärast, et isegi neid vaheldumisi kandes kipun eelistama ikka pigem 3-4 põhilist riideeset.

Kindlasti ei ole minimalism võistlus ja see, kui palju sul asju on, ei ole kuidagimoodi määrav. Ei ole ühte kindlat etteantud asjade arvu, millest alates võiks kedagi minimalistiks pidada. YouTube’is on liikvel palju erinevaid videoid, mis näitavad, kuidas minimalistliku elustiiliga inimesed omavad näiteks vaid 30 riideeset, on loobunud sotsiaalmeediast, ärkavad hommikuti kell 5 jne, kuid kohe kindlasti ei ole kuidagi arvuliselt piiritletud, kellaajaliselt määratletud või reeglitega sätestatud, kust maalt algab minimalism.

Kui kõike arvulistesse raamidesse suruma hakata, võib nii mõnegi jaoks tunduda, et kuigi mõte sellest, et omada vaid vajalikke asju ja piirata emotsiooniostude tegemist, ei ole see siiski piisav, et minimalistliku eluviisiga algust teha. Näiteks Eesti ilmastikulisi iseärasusi arvestades ei kujuta ma enda puhul väga ette, et toime tulla 30 või 50 riideesemega. Aastaringselt peab silmitsi seisma temperatuuridega -20 kraadist kuni +30 kraadini ning sellisel juhul moodustavad lühikesed suveriided ja paksud talveriided märkimisväärse arvu. Juba ainuüksi kodus välitööde [puude ladumine, heki pügamine jms] tegemiseks on mul kümmekond riideeset. Või siis pidulikeks sündmusteks valik riided, mida saab kanda paaril korral aastas. Seega ei tähenda, et kui kapis seisavad hooaega ootavad paksud talvepüksid või päevitusriided ja aasta lõikes saab neid kanda vaid 10-20 päeval, peaks need ära viskama, sest muidu ei saa väita, et mulle meeldib elada minimalistlikult.

Kõik on erinevad ja igaüks otsustab ise, millised igapäevaelu muudatused vabastavad üleliigsest tarbimisest ja millistest kasutult seisvatest asjadest on ta valmis loobuma. Eelkõige elame ju iseenda jaoks ja loome enda ümber sellise keskkonna, milles me end kõige efektiivsemalt tunneme [või vähemalt püüdleme selle suunas]. Miks ma toon korduvalt riietega seotud näiteid? Riietest lookas kapiriiulid olid pikka aega murekohaks, mille puhul mõtlesin pidevalt, et peaks midagi ette võtma. Nii sai sellest minu jaoks kõige lihtsam esimene suur samm, kust alustada ja kus ka kohest silmnähtavat tulemust näha [äraviskamisele või taaskasutsse minevate riiete hulk, vaade korras riidekappi] ja tunda.

Igaüks seab endast lähtuvalt eesmärgid, mille poole püüelda. Olgu selleks siis tõesti vaid kaks T-särki või lihtsalt ebapraktiliste asjade ostmisest loobumine. Tegelikult ei pea sellist teadlikku tarbimist, korra loomist ja vaid olulisele keskendumist ühegi konkreetse mõiste alla liigitama. Lihtsalt mina jõudsin sellise mõttestatud süsteemi loomiseni YouTube’i vahendusel ning läbivaks märksõnaks oli erinevates videotes just minimalism. Eks see mõiste on tänu elan-ainult-30-asjaga videote tõttu vaikselt sellist edevat trendisõna või liikumise maiku omandamas, kuid mina olen selles leidnud toimiva lahenduse lihtsama elu suunas.

Mida pakkida seljakotti kahenädalaseks reisiks soojale maale?

Olen töökollektiivis paaril korral rääkinud minimalismist ning nüüd on kõik veendunud, et minust on saanud inimene, kellel on ainult kaks T-särki, kahed püksid ja mõned sokid. Riiete hulka nii väikseks pole suutnud viia, aga seda vajadust, et tahaks midagi juurde osta, ma ei tunne. Küll aga tunnen ennast hästi, kui reisiks minimaalselt vähe asju kaasa pakin. Rääkisin täna teistele, kuidas kaheks nädalaks Tenerifele minekuks proovipakkimist tegin ja seljakotti väga palju ruumi jäi. Ega kaks T-särki ja plätud saagi ju metsikult ruumi võtta.

Reisinud oleme alati käsipagasiga ning kõik vajalik on pidanud tavalisse seljakotti ära mahtuma. Tavalise seljakoti puhul pean silmas mõõte 45 x 25 x 30 cm. Kahel korral olen ka ühe mahukama matkakotiga reisinud, aga kuna odavlennufirmad hoiavad järjest enam silma peal suuremõõtmelisel käsipagasil, siis ei taha riskida. Seega jään ka seekord oma tavapärase seljakoti juurde.

Suvel Itaaliasse minnes oli nädal varem toimunud Küprose reisist väga hästi meeles, et kõik need igaks juhuks kaasavõetud riided on vaid liigseks koormaks. Nii oskasin juba siis kaasa võtta oluliselt vähem riideid. Lõpuks on ikka nii, et enamus ajast käin lemmikriietega. Üldjuhul toimivad ka väljaspool Eestit vee ja pesuvahendi puhastavad omadused, mistõttu piisab, kui varuks on näiteks kaks särki ja teised püksid.

Aga mis ma siis sellel korral kaasa pakkisin ja mis on alloleval illustreerival pildil kujutatud? Kahed lühikesed püksid. Ma olen enam kui kindel, et tegelikult piisab ka ühest paarist, aga kuna pesemise korral võib nende kuivamine veidi rohkem aega võtta kui ühe öö, siis see on tõesti igaks juhuks olukord. Riietest on veel kahed madala servaga sokid ja villased sokid. Need viimased on alati must have, sest praegusel ajal istun isegi soojas toas sokid jalas. Edasi üks tumeroheline maika ja oranžikas-roosa T-särk. Lisaks päevitusriided ja kaks paari aluspesu. Ja kottipakitavate riietega ongi kõik. Ülejäänud kraam on juba tehnika ja nende jaoks vajalikud laadijad, kõrvaklapid, päikeseprillid ja esmatarvete paun. Paunas on esmaabiolukorraks üks leht Ibuprofeni, üks leht Paracetamoli, üks leht Dolmenit, plaastrid jms väiksemat pudi-padi. Muud hügieenitarbed pakkis Vats oma seljakotti, et turvakontrollis peaks ainult üks meist vajadusel vedelikke sisaldava koti välja võtma.

Eelpoolsest loetelust on ühte lukuga kotti [kinkekomplekti kott, mille sisu oli kunagi stiilis dušigeel-šampoon-deodorant] kokku pandud kõik riided väljaarvatud lühikesed teksad. Selleks, et laadijate juhtmed puntrasse ei läheks või laiali ei hargneks, on need pakitud eraldi väiksesse pehmest riidest kotikesse [sellesse kotti oli algselt pakitud kraanikausi segisti, ilmselt kriimustuste vältimiseks].

Ja täidetud seljakott näeb välja alljärgnev. Vahepeal jõudsin tahvelarvutile kaaned ümber panna [ka telefon, mida muidu kasutan viimasel ajal ilma ümbriseta, on reisi puhul kaitsva silikoonkesta ümber saanud].

Riided, mis ma kodust välja astudes selga panen, on valitud selliselt, et saaksin neid vajadusel ka kohapeal kasutada. Kuna minekul on vaja vahetada Poolas lennujaama, siis selline plaan, et Tallinna lennujaamas soojad riided maha jätta, ei toimi. Selleks, et pääseda talvejopest, panen selga hoopis ühe paksema softshell jope ja sinna alla pikkade varrukatega jaki. Viimane neist on end edukalt ka varasematel reisidel tõestanud, kui veidi jahedama ilma puhul midagi peale visata. Mõlema puhul on suureks plussiks see, et neil on lukuga taskud.

Kui kotti pakitud asjadest jäi mulje, et kahtlaselt vähe riideid on kaasas, siis kohapeal leiavad kasutust ka need riided, mis siit minnes selga olen pannud: jalga panen pikad püksid ja jalatsiteks on DC ketsid, mis sobivad suht iga ilmaga. Okei, -20 kraadi talvekülma küll mitte, aga jahedas väljas olemist on vähe. Nii on mul kokku kaks T-särki, maika, kolmed sokid, kahed jalatsid, kahed lühikesed püksid, ühed pikad püksid, kolm paari pesu. Ja loomulikult kindad, müts ja sall. Sall on õhuke ja kerge, aga mõõtmetelt mõnusalt suur. Sall on samuti üks must have ese, sest seda saab nii mitmetes olukordades kasutada [kui lennukis on jahe, kui õues on külm, kui päike liiga kuumalt pead või õlgu kõrvetab].

Ja juhul, kui tõesti peaksin reisil olles absoluutselt kõik riided niivõrd ära mökeradama, et need enam pesus puhtaks ei lähe ja midagi selga pole panna, siis tuleb need niikuinii ära visata ja saan äärmises hädaolukorras uued osta.