Elamine üleliigsest kraamist vabaks ehk minimalismi 30-päevane väljakutse.

Kui ma alles avastasin enda jaoks minimalismi ja tutvusin selle põhimõtetega kodulehtedelt erinevaid definitsioone lugedes ja YouTube’ist videoid vaadates, siis sattusin ühe huvitava väljakutse peale. Nimelt 30 päeva kestev ettevõtmine, mille eesmärgiks on vabaneda asjadest, mida vaja pole. Väljakutse eesmärgiks on 30 päeva jooksul iga päev vabaneda ühest asjast rohkem kui päev varem. Esimesel päeval üks asi, teisel päeval kaks asja, kolmandal päeva kolm asja ja nii kuni 30. päevani välja, mil vabanetakse 30 asjast. Vabanemine võib toimuda näiteks selliselt, et ebavajalik asi ära visata, taaskasutusse viia, maha müüa või anda kellelegi, kellel seda vaja on. Asjad, millest väljakutse käigus vabaneda võib, on igaühe enda valida, aga inspiratsiooniks on ka nimekiri ette antud:

  • kogutavad nipsasjakesed,
  • dekoratiivsed kaunistused,
  • köögitarbed,
  • elektrooniga ja tehnika,
  • mööbel,
  • voodipesu,
  • riided,
  • rätikud,
  • tööriistad.


Allikas: https://www.theminimalists.com/game/

Esmapilgul tundub, et tegu on väga lihtsa ettevõtmisega, aga tegelikult teeb see 30 päeva peale kokku 465 asja, millest vabanema peab. See, kuidas keegi äravisatavat kraami loendab, on enda otsustada, aga ükshaaval vihikust paberilehtede väljarebimine on pigem iseenda petmine.

Mina tegin väljakutsega täna algust. Kuna mulle tundus, et päev korraga tegutsedes peab liiga kaua ootama, et korraga rohkem asju saaks ära visata ja samas 30 järjestikku päeva sellega tegelemiseks pole aega, siis kohandasin enda jaoks reegleid. Kuna ma tean, et mul jäi pärast esmast sahtlite koristamist endiselt sinna veel kraami, mida vaja pole, siis otsustasin algatuseks korraga kohe suurema koguse asju kokku korjata. Lisaks oli mul seinakapis kaks kastitäit pudi-padi, mis mingil hetkel on tundunud piisavalt väärtuslikuna, et neid alles hoida.

Päris mitmed asjad, mis sahtlitest ja kastidest välja tulid, on sellised, mida saab taaskasutada. Näiteks mõned mängud, üks raamat, päikeseprillid, rinnamärgid, kustukummid, helkurid, mõned kaustikud. Samas oli palju väärtusetuid asju. Näiteks 17 kliendi- ja visiitkaarti, täiskirjutatud märkmikud ja vihikud, hunnik vanu tšekke ja veel suurem hunnik väiksemaid esemeid, mida ühtse kategooriaga nimetada ei saagi.

Asjad lugesin üle, aga ei hakanud igat tšekki või väiksemat paberilehte ükshaaval arvestama. Tšekidega tegin nii, et arvestasin need kõik kokku üheks esemeks. Kokku sain 127 asja. Väljakutse täitmise mõttes olen praeguseks 15 päeva läbinud ja jäänud on veel 338 kasutut asja leida.

Mul on enam-vähem ettekujutus olemas, mida ma seinakapist järgmisena ära saan visata. Samas 100% kindlusega ei julge siiski ennustada, kas kuu aja pärast ettevõtmisele edukalt joone alla saan tõmmata. Vähemalt algus on tehtud ja kodukorrastamise mõttes lisab selline väljakutse veidi mängulisust juurde.

Jalanõusid sajajalgse jalgade jagu.

Viimati kirjutasin, kuidas sahtlite sisu üle vaatasin ja paraja portsu igasugust kraami sealt välja viskasin. Kolm käekella leidsid endale uue omaniku, samuti ka neli paari kõrvaklappe. Seega pääsesin töötavate-toimivate asjade äraviskamisest.

Täna hommikul tegin tiiru internetis ja otsustasin tühja mitte istuda ja võtsin käsile seinakapis olevad jalatsid. Mulle meeldib hoida jalatseid jalatsikarpides. Nii on need oluliselt paremini paigutatavad. Samas asjad, mis on karpides, kipuvadki seisma jääma. Nii leidsingi palju jalatseid, mis mul veel Tallinnaski elades sama loogika alusel karpidesse olid pandud. Nüüd sorteerisin vajaliku ja mittevajaliku ning jätsin alles vaid suuremad karbid, kuhu mahtus sisse 2-3 jalatsipaari. Selgus, et mul on seitse! paari tavalisi varbavaheplätusid. Andsin Vatsile käsu, et kui ma peaksin mingis meeltesegaduses tahtma uusi plätusid osta, peab ta mind korrale kutsuma. Karpide otstele kirjutasin selgitused sisu kohta.

Plaan taaskord metsikus koguses asju ära visata ja kappi ruumi saada jättis seekord veidi kahetise mulje. Vaadates hunnikut tühje karpe ja plätusid-kingi-tosse ning samas seda, kuidas kappi pandud allesjäänud karbid peaaegu sama palju ruumi võtavad kui enne, siis ei saagi väga aru, et oleks mingi edasiminek olnud.

Üleliigsed jalatsid. Karbid võtsin lahti ja need leidsid juba tee konteinerisse.

Enam-vähem on nüüd majapidamises ring peale saanud. Seinakapis tuleks veel üle vaadata igasugused padjad-tekid jms majapidamisega seotud kraam. Neid asju pole õnneks palju ja ega sealt suures koguses midagi ära visata ei saa.

Liiga palju asju: sahtlite eri.

Kui eelmisel nädalavahetusel korrastasin riidekappe, siis sellel nädalavahetusel oli rõhk sahtlites ja riiulites leiduva kraami läbivaatamisel. Sahtlid on igati tänuväärne leiutis, et hoida lahtiseid pindu vabana. Kõik need asjad, mida peaks mistahes põhjusel alles hoidma, saab mugavalt sinna panna ja luua endale illusiooni, et elamine on korras. Kuni hetkeni, mil sahtel on ääreni täis ja midagi sealt enam kätte ei saa (praktika näitab, et juurde õnnestub sinna esemeid siiski lõputult lisada). Üldiselt on mul sahtlid jaotatud ikka mingi loogika järgi. Ühes hoian paberimajandust (lepingud, tšekid, tunnistused jms). Kaks sahtlit on tehnika jaoks (juhtmed, akud, laadijad, adapterid jms). Ja ülejäänud on mingite muude asjade jaoks. See eelmine lause annab muidugi väga hästi aimu sellest, et mul on kogunenud täiesti mõttetut kraami, mida ma millekski isegi liigitada ei oska.

Mida mittevajalikku ma siis leidsin? Näiteks 5-6 paari erinevaid kõrvaklappe, mis kas ei tööta või on ebamugavad kasutada. Nii umbes 20 pudelit, purki, potsikut, tuubi, mis sisaldavad (või on sisaldanud) mingit keha- ja juuksehoolduseks vajalikku kreemi, geeli, vedelikku. 6-7 käekella, mis on kunagi ammu Hiinast tellitud, kuid aktiivsusmonitori tulekuga igas mõttes seisma jäänud. Juhtmed, mis iga elektroonilise seadmega kaasa saab. Üldjuhul on tegu mikro-USB otsikuga juhtmetega. Tegelikult piisab mulle kahest sellisest. Üks, mida kasutada GoPro laadimiseks ja teine Kindle’i jaoks. Aga no igaks juhuks … Ravimivarude seas tegin ka väikse inventuuri. Tühjad karbid, aastaid vanad tabletid. Karpe ja pakendeid tuli ka muudest sahtlitest.

Korjasin kõik äraviskamisele minevad asjad kasti, et näha seda kogust, mis lihtsalt asjatult kodus ruumi võtab. Nii palju olen jõudnud juba ära sorteerida, et see, mis peaks jäätmejaamas elektroonikakonteinerisse minema, on ühte kilekotti kogutud ja paberisodi (põhiliselt ostutšekid, sooduskupongid jms) teises kotis. Kastis olevad asjad sorteerin enne äraviskamist, sest hetkel on seal koos nii ravimid kui pakendid ja lihtsalt olmeprügisse neid kokku panna ei tohi.

Minimalismist on asi endiselt väga kaugel, aga üks samm korra poole on taaskord astutud. Nüüd on jäänud suur seinakapp, kuhu olen kogunud jalanõud, suured esemed (tekid-padjad), nõud (mida igapäevasel ei kasuta). Selle korrastamise plaanin käsile võtta järgmisel nädalavahetusel.

Liiga palju asju.

Sattusin mõnda aega tagasi mingit kummalist teed pidi YouTube’is vaatama minimalisti Matt D’Avella videosid. Minimalismi kui eluviisi kohta leiab veebis väga palju infot, aga laias laastus on selle põhiideeks kõigest üleliigsest loobumine. Äärmusi on erinevaid, kuid loobuma peaks eelkõige sellest kraamist, mida juba pikemat aega pole kasutanud, mis midagi juurde ei anna ja tegelikult mingit lisaväärtust elule ei too. See ei tähenda, et vanavanaemalt päranduseks saadud portselanserviis, mis klaasvitriinis seisab, tuleks ära visata või kingkarpi hoiustatud mitukümmend aastat vana sinu esimene kaisuloom tuleks jäätmejaama viia. Või noh, kui need sinu jaoks mingit emotsionaalset väärtust ei oma, siis on see ainuõige samm. Aga näiteks kas kõik need 23 plastikust jäätisekarpi, mis on igaks juhuks alles jäetud, annavad igapäevaelule midagi juurde? Otseloomulikult saab nendesse karpidesse panna igasuguseid asju ja kunagi ei tea, millal läheb ühte korralikku karpi vaja. Viimasel korral, kaks aastat tagasi, läks ju täitsa asja ette, et oli olemas jäätisekarp, kuhu sisse hoiule panna kõik need kummutiga kaasa tulnud lisakruvid ja naelad, mis kummuti kokkupanekust üle jäid. Äärmused, eksole.

Mulle meeldivad asjad. Igasugune pudi-padi, eriti see veidi ebapraktiline kraam, mida Hiinast saab mõne euro eest tellida. Üldse igasugused vidinad. Aasta tagasi ei olnud mul töövõtmete kimbus midagi üleliigset. Tänaseks on sinna lisandunud neli väikest võtmehoidjat. Veel eelmisel nädalal oli mul aknalaual terve hunnik reisidelt kaasatoodud kive. Koristamise käigus paigutasin need plekist küpsisekarpi, kuhu olen aastate jooksul terve kivikollektsiooni kokku kogunud. Mis veel? Puldiga signalisatsioon jalgrattale, jalgratta kodarate külge kinnitatavad liikumisanduriga LED-tuled. Ja telefoniümbrised, mis mõne aja tagant ikka uue vastu vahetamist vajavad, aga vana tuleb igaks juhuks alles hoida. Neli-viis erinevat kellarihma, millest kanna peamiselt ikka ainult ühte.

Ja riided. Mingi hetk tundus, et mul pole kunagi midagi selga panna, kuigi riidekapist hakkasid asjad juba välja kukkuma. Paljudele ilmselt täitsa tuttav lugu. See oli see lähtekoht, kust astusin pühapäeval esimesed sammud muutuste suunas. Tervikpilti vaadates olid need muidugi väga väiksed sammud. Ja ei saa öelda, et need sammud oleks olnud just minimalismi suunas, sest see on ikka väga kaugel sellest, kus ma praegu olen. YouTube’is levivad videod riidekappidest, mis sisaldavad näiteks vaid 50 riideeset, ei ole minu eesmärgiks. Seda juba ainuüksi seetõttu, et meie kliimas lihtsalt peab olema erinevaid riideid. Aga kuskilt tuleb ju alustada.

Mina sorteerisin oma riidekapist esialgu välja kaks poekotitäit (selline tavaline Maxima kilekott) riideid, mida ma pikka aega kandnud pole või mis lihtsalt on liiga väsinud. Suvised riided, mis olid veel soojast ajast kappi jäänud, jätsin praegu kõrvale ja hoiustan neid plastikkastides, et siis õigel ajal needki läbi vaadata. Minu igapäevaseks tööriietuseks on teksad ja T-särk või pusa. Samas on aeg-ajalt vaja kanda ka esinduslikumaid riideid ning need võtavad samuti oma ruumi. Kõik viisakad pluusid jätsin seega alles, sest mingi riiete valik peab olema. Ma tõesti pole veel valmis selleks, et omaksin ainult kahte paari teksasid (kuigi tegelikult ma praegu peamiselt kahte paari kasutangi), kahte viisakat pluusi, kümmet ühesugust T-särki ja hunnikut ühesuguseid sokke.

Parim muudatus riidekapis oli see, et T-särgid riputasin riidepuudele. Ainult koduseks kandmiseks mõeldud särgid panin riiulisse kokkuvolditult. Muudele asjadele jäi alles ikka nende koht. Trenniriideid on mul ka metsikult palju. Vähemalt kaheksa korralikku spordisärki, neljad lühikesed püksid, ühed pikad jooksupüksid. Ma ei tee viimasel ajal nii palju trennigi, et sellises koguses riideid vajaksin.

Jalatsiteni ma seekord veel ei jõudnud, aga see on koht, mille arvelt saan kappi samuti palju ruumi juurde. Aga ega kohe ei saagi kõigest vabaneda, kuid nagu ennegi öeldud, siis kuskilt tuleb vaikselt alustada. Järgmise sammuna proovin järgnevate nädalate jooksul kõik kapid-sahtlid-riiulid kriitilise pilguga läbi vaadata ja üleliigse kraami sealt välja visata.

Pangakaardiga viipamine algajatele.

Mul on tunne, et sain hakkama millegi eriti jaburaga. Võiks isegi öelda, et lausa ebaprofessionaalse fopaaga. Eelmisel teisipäeval sain kätte oma uue pangakaardi, mille ma panga klienditeenindusest telefoni teel välja kauplesin. Vana kaart keeldus maksevahendina toimimast ning lõpuks õnnestus sularahaautomaadist alles kolmanda katse peale raha välja võtta. Aasta lõpus oleks kaart niikuinii aegunud ja pikenduskaart sellele väljastatud. Seega sain uue  kaardi umbes kuu aega varem kätte kui muidu ette oleks nähtud.

Eriti põnevil olin viipemakse funktsionaalsuse üle. Tegin kõik pangatädi juhiste järgi, et viipemaksed aktiveeritud saaks: esimene makse kiip + PIN. Lõpuks, kui jõudis kätte see aeg, et mul oli tarvis oma 1.71 € arvet Coopis viibata, siis see ei õnnestunud. Ekraanil „eemaldage viipekaart” vms teade. Viipasin ühtepidi ja teistpidi ning lõpuks kasutasin ikkagi kiipi ja koodi. Ma ju olen ometi näinud, kuidas teised viipavad! Ajasin ebaõnnestumise Coopi makseterminali kaela. Paar päeva hiljem, kui pikemale autosõidule oli vaja tanklast kosutuseks kohvi osta, viipasin jälle. Täpselt sama lugu. Tegin siis kõne klienditeenindusse ja öeldi, et mina olen kõik õigesti teinud ja ilmselt on tegu vigase kaardiga. Lubati teha uus kaart.

Kärsituna (nagu tegelikult ka esimesel korral) olin pangas kutsutust päev varem kohal. Et kui öeldakse, et kaart on kohal reedeks, siis minu loogika kohaselt on tegelikult see kohal juba neljapäeva õhtul. Sain oma uue kaardi, tegin esimese makse tavalisel kombel ning järgmist ostu hakkasin tunnike hiljem viipama. Seal samas Coopis, kus esimesel korralgi. Viipan ühe korra. Viipan teise korra. Viipan kolmandagi. Hakkan juba alla andma. Kuid siis! Neljas viibe läks kuidagi teistmoodi ja makse õnnestus. Jeebus küll! Eelmise kaardiga ma ju seda asendit ei proovinud! Et siis kaart tuleb panna otse terminali kohale! Kuna ma olin varasemalt näinud, kuidas inimesed hoiavad kaarti makstes terminali külje vastas, siis ma lähenesin ka asjale külje pealt. Oh õudu küll! Ja ma eeldasin, et kui terminal ütleb, et eemalda viipekaart, tähendab see seda, et kaarti justkui loeb, sest kuidas ta muidu teaks hurjutada, et eemaldaksin viipekaardi!? Asjatu lootus, et minu IT-alane haridus kuidagi viipamisel kasuks võiks olla ning rumal ootus, et terminali iga külg on võimeline NFCd lugema. Vähemalt nii palju teadsin, et tegelikult on viipamisest asi kaugel, sest minu jaoks tähendab viipamine midagi käega rehmamise laadset mitte kaardi hoidmist umbes viie sekundi jooksul kindlas asendis. Olgu õpetuseks allolev video, kus on näha, mismoodi käib õige viipamine.

Ahjaa, kindlasti pakub huvi, et kas on tegu sponsoreeritud postitusega. Muidugi on! Sponsoriks on minu täiesti isiklik pangaarve, mille saldot ma uute kaartide kättesaamiseks kahe autoga Tallinnasse sõidu jagu vähendama pidin.