Mida pakkida seljakotti kahenädalaseks reisiks soojale maale?

Olen töökollektiivis paaril korral rääkinud minimalismist ning nüüd on kõik veendunud, et minust on saanud inimene, kellel on ainult kaks T-särki, kahed püksid ja mõned sokid. Riiete hulka nii väikseks pole suutnud viia, aga seda vajadust, et tahaks midagi juurde osta, ma ei tunne. Küll aga tunnen ennast hästi, kui reisiks minimaalselt vähe asju kaasa pakin. Rääkisin täna teistele, kuidas kaheks nädalaks Tenerifele minekuks proovipakkimist tegin ja seljakotti väga palju ruumi jäi. Ega kaks T-särki ja plätud saagi ju metsikult ruumi võtta.

Reisinud oleme alati käsipagasiga ning kõik vajalik on pidanud tavalisse seljakotti ära mahtuma. Tavalise seljakoti puhul pean silmas mõõte 45 x 25 x 30 cm. Kahel korral olen ka ühe mahukama matkakotiga reisinud, aga kuna odavlennufirmad hoiavad järjest enam silma peal suuremõõtmelisel käsipagasil, siis ei taha riskida. Seega jään ka seekord oma tavapärase seljakoti juurde.

Suvel Itaaliasse minnes oli nädal varem toimunud Küprose reisist väga hästi meeles, et kõik need igaks juhuks kaasavõetud riided on vaid liigseks koormaks. Nii oskasin juba siis kaasa võtta oluliselt vähem riideid. Lõpuks on ikka nii, et enamus ajast käin lemmikriietega. Üldjuhul toimivad ka väljaspool Eestit vee ja pesuvahendi puhastavad omadused, mistõttu piisab, kui varuks on näiteks kaks särki ja teised püksid.

Aga mis ma siis sellel korral kaasa pakkisin ja mis on alloleval illustreerival pildil kujutatud? Kahed lühikesed püksid. Ma olen enam kui kindel, et tegelikult piisab ka ühest paarist, aga kuna pesemise korral võib nende kuivamine veidi rohkem aega võtta kui ühe öö, siis see on tõesti igaks juhuks olukord. Riietest on veel kahed madala servaga sokid ja villased sokid. Need viimased on alati must have, sest praegusel ajal istun isegi soojas toas sokid jalas. Edasi üks tumeroheline maika ja oranžikas-roosa T-särk. Lisaks päevitusriided ja kaks paari aluspesu. Ja kottipakitavate riietega ongi kõik. Ülejäänud kraam on juba tehnika ja nende jaoks vajalikud laadijad, kõrvaklapid, päikeseprillid ja esmatarvete paun. Paunas on esmaabiolukorraks üks leht Ibuprofeni, üks leht Paracetamoli, üks leht Dolmenit, plaastrid jms väiksemat pudi-padi. Muud hügieenitarbed pakkis Vats oma seljakotti, et turvakontrollis peaks ainult üks meist vajadusel vedelikke sisaldava koti välja võtma.

Eelpoolsest loetelust on ühte lukuga kotti [kinkekomplekti kott, mille sisu oli kunagi stiilis dušigeel-šampoon-deodorant] kokku pandud kõik riided väljaarvatud lühikesed teksad. Selleks, et laadijate juhtmed puntrasse ei läheks või laiali ei hargneks, on need pakitud eraldi väiksesse pehmest riidest kotikesse [sellesse kotti oli algselt pakitud kraanikausi segisti, ilmselt kriimustuste vältimiseks].

Ja täidetud seljakott näeb välja alljärgnev. Vahepeal jõudsin tahvelarvutile kaaned ümber panna [ka telefon, mida muidu kasutan viimasel ajal ilma ümbriseta, on reisi puhul kaitsva silikoonkesta ümber saanud].

Riided, mis ma kodust välja astudes selga panen, on valitud selliselt, et saaksin neid vajadusel ka kohapeal kasutada. Kuna minekul on vaja vahetada Poolas lennujaama, siis selline plaan, et Tallinna lennujaamas soojad riided maha jätta, ei toimi. Selleks, et pääseda talvejopest, panen selga hoopis ühe paksema softshell jope ja sinna alla pikkade varrukatega jaki. Viimane neist on end edukalt ka varasematel reisidel tõestanud, kui veidi jahedama ilma puhul midagi peale visata. Mõlema puhul on suureks plussiks see, et neil on lukuga taskud.

Kui kotti pakitud asjadest jäi mulje, et kahtlaselt vähe riideid on kaasas, siis kohapeal leiavad kasutust ka need riided, mis siit minnes selga olen pannud: jalga panen pikad püksid ja jalatsiteks on DC ketsid, mis sobivad suht iga ilmaga. Okei, -20 kraadi talvekülma küll mitte, aga jahedas väljas olemist on vähe. Nii on mul kokku kaks T-särki, maika, kolmed sokid, kahed jalatsid, kahed lühikesed püksid, ühed pikad püksid, kolm paari pesu. Ja loomulikult kindad, müts ja sall. Sall on õhuke ja kerge, aga mõõtmetelt mõnusalt suur. Sall on samuti üks must have ese, sest seda saab nii mitmetes olukordades kasutada [kui lennukis on jahe, kui õues on külm, kui päike liiga kuumalt pead või õlgu kõrvetab].

Ja juhul, kui tõesti peaksin reisil olles absoluutselt kõik riided niivõrd ära mökeradama, et need enam pesus puhtaks ei lähe ja midagi selga pole panna, siis tuleb need niikuinii ära visata ja saan äärmises hädaolukorras uued osta.

Jalanõusid sajajalgse jalgade jagu.

Viimati kirjutasin, kuidas sahtlite sisu üle vaatasin ja paraja portsu igasugust kraami sealt välja viskasin. Kolm käekella leidsid endale uue omaniku, samuti ka neli paari kõrvaklappe. Seega pääsesin töötavate-toimivate asjade äraviskamisest.

Täna hommikul tegin tiiru internetis ja otsustasin tühja mitte istuda ja võtsin käsile seinakapis olevad jalatsid. Mulle meeldib hoida jalatseid jalatsikarpides. Nii on need oluliselt paremini paigutatavad. Samas asjad, mis on karpides, kipuvadki seisma jääma. Nii leidsingi palju jalatseid, mis mul veel Tallinnaski elades sama loogika alusel karpidesse olid pandud. Nüüd sorteerisin vajaliku ja mittevajaliku ning jätsin alles vaid suuremad karbid, kuhu mahtus sisse 2-3 jalatsipaari. Selgus, et mul on seitse! paari tavalisi varbavaheplätusid. Andsin Vatsile käsu, et kui ma peaksin mingis meeltesegaduses tahtma uusi plätusid osta, peab ta mind korrale kutsuma. Karpide otstele kirjutasin selgitused sisu kohta.

Plaan taaskord metsikus koguses asju ära visata ja kappi ruumi saada jättis seekord veidi kahetise mulje. Vaadates hunnikut tühje karpe ja plätusid-kingi-tosse ning samas seda, kuidas kappi pandud allesjäänud karbid peaaegu sama palju ruumi võtavad kui enne, siis ei saagi väga aru, et oleks mingi edasiminek olnud.

Üleliigsed jalatsid. Karbid võtsin lahti ja need leidsid juba tee konteinerisse.

Enam-vähem on nüüd majapidamises ring peale saanud. Seinakapis tuleks veel üle vaadata igasugused padjad-tekid jms majapidamisega seotud kraam. Neid asju pole õnneks palju ja ega sealt suures koguses midagi ära visata ei saa.

Liiga palju asju: sahtlite eri.

Kui eelmisel nädalavahetusel korrastasin riidekappe, siis sellel nädalavahetusel oli rõhk sahtlites ja riiulites leiduva kraami läbivaatamisel. Sahtlid on igati tänuväärne leiutis, et hoida lahtiseid pindu vabana. Kõik need asjad, mida peaks mistahes põhjusel alles hoidma, saab mugavalt sinna panna ja luua endale illusiooni, et elamine on korras. Kuni hetkeni, mil sahtel on ääreni täis ja midagi sealt enam kätte ei saa (praktika näitab, et juurde õnnestub sinna esemeid siiski lõputult lisada). Üldiselt on mul sahtlid jaotatud ikka mingi loogika järgi. Ühes hoian paberimajandust (lepingud, tšekid, tunnistused jms). Kaks sahtlit on tehnika jaoks (juhtmed, akud, laadijad, adapterid jms). Ja ülejäänud on mingite muude asjade jaoks. See eelmine lause annab muidugi väga hästi aimu sellest, et mul on kogunenud täiesti mõttetut kraami, mida ma millekski isegi liigitada ei oska.

Mida mittevajalikku ma siis leidsin? Näiteks 5-6 paari erinevaid kõrvaklappe, mis kas ei tööta või on ebamugavad kasutada. Nii umbes 20 pudelit, purki, potsikut, tuubi, mis sisaldavad (või on sisaldanud) mingit keha- ja juuksehoolduseks vajalikku kreemi, geeli, vedelikku. 6-7 käekella, mis on kunagi ammu Hiinast tellitud, kuid aktiivsusmonitori tulekuga igas mõttes seisma jäänud. Juhtmed, mis iga elektroonilise seadmega kaasa saab. Üldjuhul on tegu mikro-USB otsikuga juhtmetega. Tegelikult piisab mulle kahest sellisest. Üks, mida kasutada GoPro laadimiseks ja teine Kindle’i jaoks. Aga no igaks juhuks … Ravimivarude seas tegin ka väikse inventuuri. Tühjad karbid, aastaid vanad tabletid. Karpe ja pakendeid tuli ka muudest sahtlitest.

Korjasin kõik äraviskamisele minevad asjad kasti, et näha seda kogust, mis lihtsalt asjatult kodus ruumi võtab. Nii palju olen jõudnud juba ära sorteerida, et see, mis peaks jäätmejaamas elektroonikakonteinerisse minema, on ühte kilekotti kogutud ja paberisodi (põhiliselt ostutšekid, sooduskupongid jms) teises kotis. Kastis olevad asjad sorteerin enne äraviskamist, sest hetkel on seal koos nii ravimid kui pakendid ja lihtsalt olmeprügisse neid kokku panna ei tohi.

Minimalismist on asi endiselt väga kaugel, aga üks samm korra poole on taaskord astutud. Nüüd on jäänud suur seinakapp, kuhu olen kogunud jalanõud, suured esemed (tekid-padjad), nõud (mida igapäevasel ei kasuta). Selle korrastamise plaanin käsile võtta järgmisel nädalavahetusel.

Liiga palju asju.

Sattusin mõnda aega tagasi mingit kummalist teed pidi YouTube’is vaatama minimalisti Matt D’Avella videosid. Minimalismi kui eluviisi kohta leiab veebis väga palju infot, aga laias laastus on selle põhiideeks kõigest üleliigsest loobumine. Äärmusi on erinevaid, kuid loobuma peaks eelkõige sellest kraamist, mida juba pikemat aega pole kasutanud, mis midagi juurde ei anna ja tegelikult mingit lisaväärtust elule ei too. See ei tähenda, et vanavanaemalt päranduseks saadud portselanserviis, mis klaasvitriinis seisab, tuleks ära visata või kingkarpi hoiustatud mitukümmend aastat vana sinu esimene kaisuloom tuleks jäätmejaama viia. Või noh, kui need sinu jaoks mingit emotsionaalset väärtust ei oma, siis on see ainuõige samm. Aga näiteks kas kõik need 23 plastikust jäätisekarpi, mis on igaks juhuks alles jäetud, annavad igapäevaelule midagi juurde? Otseloomulikult saab nendesse karpidesse panna igasuguseid asju ja kunagi ei tea, millal läheb ühte korralikku karpi vaja. Viimasel korral, kaks aastat tagasi, läks ju täitsa asja ette, et oli olemas jäätisekarp, kuhu sisse hoiule panna kõik need kummutiga kaasa tulnud lisakruvid ja naelad, mis kummuti kokkupanekust üle jäid. Äärmused, eksole.

Mulle meeldivad asjad. Igasugune pudi-padi, eriti see veidi ebapraktiline kraam, mida Hiinast saab mõne euro eest tellida. Üldse igasugused vidinad. Aasta tagasi ei olnud mul töövõtmete kimbus midagi üleliigset. Tänaseks on sinna lisandunud neli väikest võtmehoidjat. Veel eelmisel nädalal oli mul aknalaual terve hunnik reisidelt kaasatoodud kive. Koristamise käigus paigutasin need plekist küpsisekarpi, kuhu olen aastate jooksul terve kivikollektsiooni kokku kogunud. Mis veel? Puldiga signalisatsioon jalgrattale, jalgratta kodarate külge kinnitatavad liikumisanduriga LED-tuled. Ja telefoniümbrised, mis mõne aja tagant ikka uue vastu vahetamist vajavad, aga vana tuleb igaks juhuks alles hoida. Neli-viis erinevat kellarihma, millest kanna peamiselt ikka ainult ühte.

Ja riided. Mingi hetk tundus, et mul pole kunagi midagi selga panna, kuigi riidekapist hakkasid asjad juba välja kukkuma. Paljudele ilmselt täitsa tuttav lugu. See oli see lähtekoht, kust astusin pühapäeval esimesed sammud muutuste suunas. Tervikpilti vaadates olid need muidugi väga väiksed sammud. Ja ei saa öelda, et need sammud oleks olnud just minimalismi suunas, sest see on ikka väga kaugel sellest, kus ma praegu olen. YouTube’is levivad videod riidekappidest, mis sisaldavad näiteks vaid 50 riideeset, ei ole minu eesmärgiks. Seda juba ainuüksi seetõttu, et meie kliimas lihtsalt peab olema erinevaid riideid. Aga kuskilt tuleb ju alustada.

Mina sorteerisin oma riidekapist esialgu välja kaks poekotitäit (selline tavaline Maxima kilekott) riideid, mida ma pikka aega kandnud pole või mis lihtsalt on liiga väsinud. Suvised riided, mis olid veel soojast ajast kappi jäänud, jätsin praegu kõrvale ja hoiustan neid plastikkastides, et siis õigel ajal needki läbi vaadata. Minu igapäevaseks tööriietuseks on teksad ja T-särk või pusa. Samas on aeg-ajalt vaja kanda ka esinduslikumaid riideid ning need võtavad samuti oma ruumi. Kõik viisakad pluusid jätsin seega alles, sest mingi riiete valik peab olema. Ma tõesti pole veel valmis selleks, et omaksin ainult kahte paari teksasid (kuigi tegelikult ma praegu peamiselt kahte paari kasutangi), kahte viisakat pluusi, kümmet ühesugust T-särki ja hunnikut ühesuguseid sokke.

Parim muudatus riidekapis oli see, et T-särgid riputasin riidepuudele. Ainult koduseks kandmiseks mõeldud särgid panin riiulisse kokkuvolditult. Muudele asjadele jäi alles ikka nende koht. Trenniriideid on mul ka metsikult palju. Vähemalt kaheksa korralikku spordisärki, neljad lühikesed püksid, ühed pikad jooksupüksid. Ma ei tee viimasel ajal nii palju trennigi, et sellises koguses riideid vajaksin.

Jalatsiteni ma seekord veel ei jõudnud, aga see on koht, mille arvelt saan kappi samuti palju ruumi juurde. Aga ega kohe ei saagi kõigest vabaneda, kuid nagu ennegi öeldud, siis kuskilt tuleb vaikselt alustada. Järgmise sammuna proovin järgnevate nädalate jooksul kõik kapid-sahtlid-riiulid kriitilise pilguga läbi vaadata ja üleliigse kraami sealt välja visata.

Pangakaardiga viipamine algajatele.

Mul on tunne, et sain hakkama millegi eriti jaburaga. Võiks isegi öelda, et lausa ebaprofessionaalse fopaaga. Eelmisel teisipäeval sain kätte oma uue pangakaardi, mille ma panga klienditeenindusest telefoni teel välja kauplesin. Vana kaart keeldus maksevahendina toimimast ning lõpuks õnnestus sularahaautomaadist alles kolmanda katse peale raha välja võtta. Aasta lõpus oleks kaart niikuinii aegunud ja pikenduskaart sellele väljastatud. Seega sain uue  kaardi umbes kuu aega varem kätte kui muidu ette oleks nähtud.

Eriti põnevil olin viipemakse funktsionaalsuse üle. Tegin kõik pangatädi juhiste järgi, et viipemaksed aktiveeritud saaks: esimene makse kiip + PIN. Lõpuks, kui jõudis kätte see aeg, et mul oli tarvis oma 1.71 € arvet Coopis viibata, siis see ei õnnestunud. Ekraanil „eemaldage viipekaart” vms teade. Viipasin ühtepidi ja teistpidi ning lõpuks kasutasin ikkagi kiipi ja koodi. Ma ju olen ometi näinud, kuidas teised viipavad! Ajasin ebaõnnestumise Coopi makseterminali kaela. Paar päeva hiljem, kui pikemale autosõidule oli vaja tanklast kosutuseks kohvi osta, viipasin jälle. Täpselt sama lugu. Tegin siis kõne klienditeenindusse ja öeldi, et mina olen kõik õigesti teinud ja ilmselt on tegu vigase kaardiga. Lubati teha uus kaart.

Kärsituna (nagu tegelikult ka esimesel korral) olin pangas kutsutust päev varem kohal. Et kui öeldakse, et kaart on kohal reedeks, siis minu loogika kohaselt on tegelikult see kohal juba neljapäeva õhtul. Sain oma uue kaardi, tegin esimese makse tavalisel kombel ning järgmist ostu hakkasin tunnike hiljem viipama. Seal samas Coopis, kus esimesel korralgi. Viipan ühe korra. Viipan teise korra. Viipan kolmandagi. Hakkan juba alla andma. Kuid siis! Neljas viibe läks kuidagi teistmoodi ja makse õnnestus. Jeebus küll! Eelmise kaardiga ma ju seda asendit ei proovinud! Et siis kaart tuleb panna otse terminali kohale! Kuna ma olin varasemalt näinud, kuidas inimesed hoiavad kaarti makstes terminali külje vastas, siis ma lähenesin ka asjale külje pealt. Oh õudu küll! Ja ma eeldasin, et kui terminal ütleb, et eemalda viipekaart, tähendab see seda, et kaarti justkui loeb, sest kuidas ta muidu teaks hurjutada, et eemaldaksin viipekaardi!? Asjatu lootus, et minu IT-alane haridus kuidagi viipamisel kasuks võiks olla ning rumal ootus, et terminali iga külg on võimeline NFCd lugema. Vähemalt nii palju teadsin, et tegelikult on viipamisest asi kaugel, sest minu jaoks tähendab viipamine midagi käega rehmamise laadset mitte kaardi hoidmist umbes viie sekundi jooksul kindlas asendis. Olgu õpetuseks allolev video, kus on näha, mismoodi käib õige viipamine.

Ahjaa, kindlasti pakub huvi, et kas on tegu sponsoreeritud postitusega. Muidugi on! Sponsoriks on minu täiesti isiklik pangaarve, mille saldot ma uute kaartide kättesaamiseks kahe autoga Tallinnasse sõidu jagu vähendama pidin.