Liiga palju asju: sahtlite eri.

Kui eelmisel nädalavahetusel korrastasin riidekappe, siis sellel nädalavahetusel oli rõhk sahtlites ja riiulites leiduva kraami läbivaatamisel. Sahtlid on igati tänuväärne leiutis, et hoida lahtiseid pindu vabana. Kõik need asjad, mida peaks mistahes põhjusel alles hoidma, saab mugavalt sinna panna ja luua endale illusiooni, et elamine on korras. Kuni hetkeni, mil sahtel on ääreni täis ja midagi sealt enam kätte ei saa (praktika näitab, et juurde õnnestub sinna esemeid siiski lõputult lisada). Üldiselt on mul sahtlid jaotatud ikka mingi loogika järgi. Ühes hoian paberimajandust (lepingud, tšekid, tunnistused jms). Kaks sahtlit on tehnika jaoks (juhtmed, akud, laadijad, adapterid jms). Ja ülejäänud on mingite muude asjade jaoks. See eelmine lause annab muidugi väga hästi aimu sellest, et mul on kogunenud täiesti mõttetut kraami, mida ma millekski isegi liigitada ei oska.

Mida mittevajalikku ma siis leidsin? Näiteks 5-6 paari erinevaid kõrvaklappe, mis kas ei tööta või on ebamugavad kasutada. Nii umbes 20 pudelit, purki, potsikut, tuubi, mis sisaldavad (või on sisaldanud) mingit keha- ja juuksehoolduseks vajalikku kreemi, geeli, vedelikku. 6-7 käekella, mis on kunagi ammu Hiinast tellitud, kuid aktiivsusmonitori tulekuga igas mõttes seisma jäänud. Juhtmed, mis iga elektroonilise seadmega kaasa saab. Üldjuhul on tegu mikro-USB otsikuga juhtmetega. Tegelikult piisab mulle kahest sellisest. Üks, mida kasutada GoPro laadimiseks ja teine Kindle’i jaoks. Aga no igaks juhuks … Ravimivarude seas tegin ka väikse inventuuri. Tühjad karbid, aastaid vanad tabletid. Karpe ja pakendeid tuli ka muudest sahtlitest.

Korjasin kõik äraviskamisele minevad asjad kasti, et näha seda kogust, mis lihtsalt asjatult kodus ruumi võtab. Nii palju olen jõudnud juba ära sorteerida, et see, mis peaks jäätmejaamas elektroonikakonteinerisse minema, on ühte kilekotti kogutud ja paberisodi (põhiliselt ostutšekid, sooduskupongid jms) teises kotis. Kastis olevad asjad sorteerin enne äraviskamist, sest hetkel on seal koos nii ravimid kui pakendid ja lihtsalt olmeprügisse neid kokku panna ei tohi.

Minimalismist on asi endiselt väga kaugel, aga üks samm korra poole on taaskord astutud. Nüüd on jäänud suur seinakapp, kuhu olen kogunud jalanõud, suured esemed (tekid-padjad), nõud (mida igapäevasel ei kasuta). Selle korrastamise plaanin käsile võtta järgmisel nädalavahetusel.

Liiga palju asju.

Sattusin mõnda aega tagasi mingit kummalist teed pidi YouTube’is vaatama minimalisti Matt D’Avella videosid. Minimalismi kui eluviisi kohta leiab veebis väga palju infot, aga laias laastus on selle põhiideeks kõigest üleliigsest loobumine. Äärmusi on erinevaid, kuid loobuma peaks eelkõige sellest kraamist, mida juba pikemat aega pole kasutanud, mis midagi juurde ei anna ja tegelikult mingit lisaväärtust elule ei too. See ei tähenda, et vanavanaemalt päranduseks saadud portselanserviis, mis klaasvitriinis seisab, tuleks ära visata või kingkarpi hoiustatud mitukümmend aastat vana sinu esimene kaisuloom tuleks jäätmejaama viia. Või noh, kui need sinu jaoks mingit emotsionaalset väärtust ei oma, siis on see ainuõige samm. Aga näiteks kas kõik need 23 plastikust jäätisekarpi, mis on igaks juhuks alles jäetud, annavad igapäevaelule midagi juurde? Otseloomulikult saab nendesse karpidesse panna igasuguseid asju ja kunagi ei tea, millal läheb ühte korralikku karpi vaja. Viimasel korral, kaks aastat tagasi, läks ju täitsa asja ette, et oli olemas jäätisekarp, kuhu sisse hoiule panna kõik need kummutiga kaasa tulnud lisakruvid ja naelad, mis kummuti kokkupanekust üle jäid. Äärmused, eksole.

Mulle meeldivad asjad. Igasugune pudi-padi, eriti see veidi ebapraktiline kraam, mida Hiinast saab mõne euro eest tellida. Üldse igasugused vidinad. Aasta tagasi ei olnud mul töövõtmete kimbus midagi üleliigset. Tänaseks on sinna lisandunud neli väikest võtmehoidjat. Veel eelmisel nädalal oli mul aknalaual terve hunnik reisidelt kaasatoodud kive. Koristamise käigus paigutasin need plekist küpsisekarpi, kuhu olen aastate jooksul terve kivikollektsiooni kokku kogunud. Mis veel? Puldiga signalisatsioon jalgrattale, jalgratta kodarate külge kinnitatavad liikumisanduriga LED-tuled. Ja telefoniümbrised, mis mõne aja tagant ikka uue vastu vahetamist vajavad, aga vana tuleb igaks juhuks alles hoida. Neli-viis erinevat kellarihma, millest kanna peamiselt ikka ainult ühte.

Ja riided. Mingi hetk tundus, et mul pole kunagi midagi selga panna, kuigi riidekapist hakkasid asjad juba välja kukkuma. Paljudele ilmselt täitsa tuttav lugu. See oli see lähtekoht, kust astusin pühapäeval esimesed sammud muutuste suunas. Tervikpilti vaadates olid need muidugi väga väiksed sammud. Ja ei saa öelda, et need sammud oleks olnud just minimalismi suunas, sest see on ikka väga kaugel sellest, kus ma praegu olen. YouTube’is levivad videod riidekappidest, mis sisaldavad näiteks vaid 50 riideeset, ei ole minu eesmärgiks. Seda juba ainuüksi seetõttu, et meie kliimas lihtsalt peab olema erinevaid riideid. Aga kuskilt tuleb ju alustada.

Mina sorteerisin oma riidekapist esialgu välja kaks poekotitäit (selline tavaline Maxima kilekott) riideid, mida ma pikka aega kandnud pole või mis lihtsalt on liiga väsinud. Suvised riided, mis olid veel soojast ajast kappi jäänud, jätsin praegu kõrvale ja hoiustan neid plastikkastides, et siis õigel ajal needki läbi vaadata. Minu igapäevaseks tööriietuseks on teksad ja T-särk või pusa. Samas on aeg-ajalt vaja kanda ka esinduslikumaid riideid ning need võtavad samuti oma ruumi. Kõik viisakad pluusid jätsin seega alles, sest mingi riiete valik peab olema. Ma tõesti pole veel valmis selleks, et omaksin ainult kahte paari teksasid (kuigi tegelikult ma praegu peamiselt kahte paari kasutangi), kahte viisakat pluusi, kümmet ühesugust T-särki ja hunnikut ühesuguseid sokke.

Parim muudatus riidekapis oli see, et T-särgid riputasin riidepuudele. Ainult koduseks kandmiseks mõeldud särgid panin riiulisse kokkuvolditult. Muudele asjadele jäi alles ikka nende koht. Trenniriideid on mul ka metsikult palju. Vähemalt kaheksa korralikku spordisärki, neljad lühikesed püksid, ühed pikad jooksupüksid. Ma ei tee viimasel ajal nii palju trennigi, et sellises koguses riideid vajaksin.

Jalatsiteni ma seekord veel ei jõudnud, aga see on koht, mille arvelt saan kappi samuti palju ruumi juurde. Aga ega kohe ei saagi kõigest vabaneda, kuid nagu ennegi öeldud, siis kuskilt tuleb vaikselt alustada. Järgmise sammuna proovin järgnevate nädalate jooksul kõik kapid-sahtlid-riiulid kriitilise pilguga läbi vaadata ja üleliigse kraami sealt välja visata.

Pangakaardiga viipamine algajatele.

Mul on tunne, et sain hakkama millegi eriti jaburaga. Võiks isegi öelda, et lausa ebaprofessionaalse fopaaga. Eelmisel teisipäeval sain kätte oma uue pangakaardi, mille ma panga klienditeenindusest telefoni teel välja kauplesin. Vana kaart keeldus maksevahendina toimimast ning lõpuks õnnestus sularahaautomaadist alles kolmanda katse peale raha välja võtta. Aasta lõpus oleks kaart niikuinii aegunud ja pikenduskaart sellele väljastatud. Seega sain uue  kaardi umbes kuu aega varem kätte kui muidu ette oleks nähtud.

Eriti põnevil olin viipemakse funktsionaalsuse üle. Tegin kõik pangatädi juhiste järgi, et viipemaksed aktiveeritud saaks: esimene makse kiip + PIN. Lõpuks, kui jõudis kätte see aeg, et mul oli tarvis oma 1.71 € arvet Coopis viibata, siis see ei õnnestunud. Ekraanil „eemaldage viipekaart” vms teade. Viipasin ühtepidi ja teistpidi ning lõpuks kasutasin ikkagi kiipi ja koodi. Ma ju olen ometi näinud, kuidas teised viipavad! Ajasin ebaõnnestumise Coopi makseterminali kaela. Paar päeva hiljem, kui pikemale autosõidule oli vaja tanklast kosutuseks kohvi osta, viipasin jälle. Täpselt sama lugu. Tegin siis kõne klienditeenindusse ja öeldi, et mina olen kõik õigesti teinud ja ilmselt on tegu vigase kaardiga. Lubati teha uus kaart.

Kärsituna (nagu tegelikult ka esimesel korral) olin pangas kutsutust päev varem kohal. Et kui öeldakse, et kaart on kohal reedeks, siis minu loogika kohaselt on tegelikult see kohal juba neljapäeva õhtul. Sain oma uue kaardi, tegin esimese makse tavalisel kombel ning järgmist ostu hakkasin tunnike hiljem viipama. Seal samas Coopis, kus esimesel korralgi. Viipan ühe korra. Viipan teise korra. Viipan kolmandagi. Hakkan juba alla andma. Kuid siis! Neljas viibe läks kuidagi teistmoodi ja makse õnnestus. Jeebus küll! Eelmise kaardiga ma ju seda asendit ei proovinud! Et siis kaart tuleb panna otse terminali kohale! Kuna ma olin varasemalt näinud, kuidas inimesed hoiavad kaarti makstes terminali külje vastas, siis ma lähenesin ka asjale külje pealt. Oh õudu küll! Ja ma eeldasin, et kui terminal ütleb, et eemalda viipekaart, tähendab see seda, et kaarti justkui loeb, sest kuidas ta muidu teaks hurjutada, et eemaldaksin viipekaardi!? Asjatu lootus, et minu IT-alane haridus kuidagi viipamisel kasuks võiks olla ning rumal ootus, et terminali iga külg on võimeline NFCd lugema. Vähemalt nii palju teadsin, et tegelikult on viipamisest asi kaugel, sest minu jaoks tähendab viipamine midagi käega rehmamise laadset mitte kaardi hoidmist umbes viie sekundi jooksul kindlas asendis. Olgu õpetuseks allolev video, kus on näha, mismoodi käib õige viipamine.

Ahjaa, kindlasti pakub huvi, et kas on tegu sponsoreeritud postitusega. Muidugi on! Sponsoriks on minu täiesti isiklik pangaarve, mille saldot ma uute kaartide kättesaamiseks kahe autoga Tallinnasse sõidu jagu vähendama pidin.

Alternatiivseid lahendusi ja maitseid proovides.

Olen nüüd teist nädalat puhkuselt tagasi tööl ja meie üldkasutuses olev kohviautomaat on juba vähemalt kolmandat nädalat kohvist tühi. Kakaod ja mingeid muid läägeid jooke on sellest võimalik veel välja meelitada. Leiutasin isegi ühe häki, kuidas sellest masinast sooja piima saada, aga kohviuba on lihtsalt otsa lõppenud ja selle vastu ei saa. Eks muidugi arusaadav, et suviseks perioodiks, kui umbes 120-liikmelisest personalist käib tööl nii umbes 2,8 inimest, kellest ilmselt ainult 1 on huvitatud selle masina kasutamisest, ongi mõistlik hooldus peatada.

Nii ma siis jöristan hommikuti kodus oma termostassi topeltkoguse padjakohvi. Paraku näitab eelmise nädala kogemus, et ka siin võib asju nihu minna. Ainuüksi see termose masina all hoidmine on aeganõudev ja võtab umbes poolteist minutit. Ja kui pärast seda kärsitut ootamist lõpuks piima saab valama hakata, kõlab termosest vastu plurts-plurts-plurts, toimub kolmanda silma avanemine ja saabub selgus, et ilmselt oli kirjade järgi veel kaks päeva kehtima pidanud piim väheke halvaks läinud.

Jättes nüüd selle ühekordse dramaatilise sündmuse kõrvale, siis ülejäänud korrad on kõik kenasti läinud ja kodusest kohvist on terveks hommikupoolikuks väga kenasti jätkunud. Aga hommikupoolikule järgneb lõuna ja pärastlõuna ning siis on koju veidi tülikas kohvi tooma minna. Pühapäeval poes käies vaatasin neid 3 in 1 kiirkohve ja ostsin kaks pulka. Ma olen sellelaadset (kuid oluliselt fäänsimat) lahustuvat kraami reisil olles ka tarbinud, olukordades kus vaid paari hommiku tarbeks terve liitri piima ostmine on raiskamisena tundunud. Kõlbas reisidel, kõlbab vast ka nüüd.

Ahjaa, ma tegin nüüd vist valesti. Panin juba pildi ära ja puha. Olen näinud teistes blogides, et kui mingidest toodetest räägitakse, siis peaks selguse huvides kohe alguses ära mainima, et kas on sponsoreeritud postitus või mitte. Jah, see on sponsoreeritud postitus, mida ma sponsoreerin isiklikult oma puhkuserahadest.

Instakohv on ikka nii tõsine laiatarbekaup, et sellele pole isegi mitte piltmanuaali peale lisatud. See-eest on tekstina korralik juhend lisaks eesti keelele veel lausa kuues keeles. Fondi suurus on muidugi mingi 2. Ei-ei see pole kriitika, sest tõesti, kui sa oled teadlikult võimeline poeriiulist leidma kiirkohvi, siis sa ilmselt ka tead, mida sellega peale hakata. Ja juhend on olemas ning õpetab, et paki kohta lisada 150–180 ml kuuma vett.

Ja nüüd tulemuse juurde. Ma lootsin saada fantastilist maitseelamust, kuigi ma tegelikult teadsin, et ega sellest mingit gurmeejooki ei tule. Ilma õige piima(pulbrita)ta on ikka jama. Meil see automaadikohv on ka piimapulbriga ja on hoopis parem ning ilma keemia maitseta. Ehk siis loodetud lahendust see kiirkohv ei pakkunud. Võib-olla, kui ma tarbiksin seda kaks korda päevas ja nädal aega järjest, siis hakkaks isegi ehk meeldima. Jäänpärastlõunateks pigem veetarbijaks ja ootan, kuni automaadil jälle regulaarne hooldus hakkab olema.

Pärast eilset söömispidu esireast jooksule startimine?

No vahi värki! Hommikul, kui hakkasin uurima, kus ja millal ma täna olema pean, et saaksin Raplas 5 kilomeetrit joosta, sain ootamatult teada, et olen esimeses stardigrupis. Selles grupis, kuhu on lubatud 100 jooksjat. Väga põnev! Hakkasin siis oma eelmise aasta täpset aega otsima ja selle kevade trennide infot uurima. Jah, ma olen ühel korral maikuus jooksnud 2017. aasta Selveri jooksuga samaväärse aja. Ülejäänud jooksude keskmine kiirus on olnud äärmiselt tagasihoidlik. Kuna see stardinumbri info oli mul juba kerge ärevuse tekitanud, jõudsin seisukohale, et tegelikult võiks vist täna ka enam-vähem aja teha. Vähemalt mitte oluliselt varasematele tulemustele alla jääda.

Kuni selle hetkeni, mil hakkasin oma jooksuvarustust kokku otsima. Eelmise aasta üliõnnestunud jooks. Mis särk mul siis seljas oli? Ahaa! Ma sõin vahetult enne jooksu algust kohukest! Kas ma peaks täna mütsi pähe panema? Kas ma peaks kompressioonipõlvikuid kandma kuigi ma üldse nendega tavaliselt ei jookse? Kas ma peaks oma SK särki kandma kuigi see on tumesinist värvi ja raskem kui mu teised jooksusärgid? Jeeremiia küll noh! Vähemalt lõppes eilne söömine siiski tagasihoidlikult ja selle pärast ei saanud end süüdistada, et oleks-poleks võinud vms.

Jõudsin Raplasse, võtsin stardikraami välja, ostsin kohukeste multipaki ja läksin parklasse ootama. Ärevus oli sees. Viimasel hetkel ei suutnud sokke ära otsustada. Proovisin põlvikuid jalga, aga teadsin, et nendega toss natuke loksub jalas. See risk pole seda väärt. Jäid sokid. Mütsi pähe ei pannud.

Stardikoridori suundudes hõikas üks korraldajatest, et ma suht ette läheks. Et ma kohe ikka julgelt sinna päris-päris ette läheks. Jeebus küll, nagu ma oleks mingi staarjooksja. Vähemalt välistasin olukorra, kus minek on hea, aga jään kuskile rahva sekka endale teed vabaks jooksma. Tegelikult sellest stardigruppide värgist oli kõigil suht suva. Läksid, kuhu ise tahtsid. Aga tõesti, nii eest pole ma veel ühelegi jooksule startinud.

Stardist minema saades tundsin mõne hetke pärast, kuidas adrenaliinilaksu sain. Alles esimese kilomeetri aega 4:45 kuuldes jõudis kohale, et ma ei tohi kohe ennast tühjaks joosta. Muusika panin pärast esimest lugu kinni, sest see häiris kohutavalt. Jooks oli raske. Jõudsin korduvalt mõelda, et mul on varasemalt käinud peast läbi mõte poolmaratoni proovida. Oh häda ja kannatust, miks sellist asja ometi vabatahtlikult teha vaja oleks, kui 5 juba nii hull on! Järgnevad kilomeetriajad olid juba suuremad. Viimane kilomeeter kulges suuresti vastu tugevat tuult, aga lõpus õnnestus leida jõuvarud, et teha üks korralik spurt ka. Kuidagi läks aga täna jälle nii, et läks nagu hästi. 25 sekundit parem aeg kui aasta tagasi samal võistlusel.