Töötamisest ja sellest, kuidas teised seda mõjutavad.

Hommikuti ärgates ei tule mulle kunagi pähe mõtet, et ma ei taha tööle minna. Kui meenutan ka oma varasemaid töökohti, siis on see õnneks alati nii olnud. Töö, mida ma teen, meeldib mulle väga. Igapäevased ülesanded on mitmekülgsed ning üldiselt on mul piisavalt palju vabadust tegutseda ja otsustada asju oma äranägemise järgi. See ei tule tühja koha pealt ja esmalt tuleb end ikka tõestada. Tõestada kasvõi iseendale, et saan hakkama ja teen õigeid otsuseid.

Kui seda kõike pühendunult teha, siis ei saagi tekkida mõtet, et ma ei taha. Tööülesandeid on erinevaid ja kõik neist ei ole alati kõige meeldivamad. Aga selles peitubki võlu. Ma saan ületada iseennast, kui mind tabab reaktsioon „no milleks ometi!?”. Eks ikka selleks, et saaks ära tehtud, lahendatud, edasi minna. Bürokraatia ja asjaajamine võivad kohati kuude kaupa aega võtta ja see ärritab. Samas on see õppimisvõimalus iseendale! Ma õpin ja saan aru, kuidas käivad erinevad protsessid ja tegevused ning järgmisel korral saan sarnases olukorras, sarnase ülesande oluliselt kiiremini ja enesekindlamalt lahendada. See annab võimaluse tulevikus midagi väiksema ajakuluga ära teha.

On kasulik end ümbritsevaga kursis hoida, tunda huvi, miks mingid asjad käivad nii nagu käivad. Tuleb vaadata laiemat pilti, sest siis saab ka oma tööd paremini planeerida ja teha. On oluline tunda huvi, kuidas teised midagi teevad, tunda huvi, mida nad teavad. Teadmistes on jõud ja võim. Jõud ja võim oma aega kokku hoida ning mitte sõltuda alati kellestki teisest. Selle saavutamiseks tuleb osata kuulata, küsida, meelde jätta, märgata, vaadelda. Sealt tekibki tahe tegutseda, sest ma tean, kuidas asjad käivad ja kuidas olemasolevaid teadmisi kasutada. Ma tean, kuidas planeerida ja mida teha, et töö tehtud saaks.

Kuidas seda tegutsemistahet säilitada, kui peab kokku puutuma inimestega, kes ei ole nii motiveeritud? Inimestega, kelle tegutsemistahe on maha käinud ja kes ei leia seda midagi, mis uuesti käima tõmbaks? Lisaks sellele, et nad ise on suuna kaotanud ja näevad asju pooltühja klassi seisukohast [loe: vinguvad], hakkab see lõpuks mõjutama ka neid ümbritsevaid inimesi. Pikapeale muutub pidev negatiivse rõhutamine kõrvalseisjale raskesti talutavaks. Ei tasu loota, et teiste häiriva käitumise peale ärritumine kuidagi olukorda paremaks teeb. Ärritumine on ärrituja probleem, sest me ei saa kontrollida, kuidas teised käituvad. Küll aga saab kontrollida enda käitumist ja seda, kuidas ärritajale regeerida.

Üldjuhul ei saa sa muuta kedagi teist. Seega pead end olukorraga kohandama. Nagu kunagi on kirja pannud Marcus Aurelius: „Milliste asjaoludega oled kokku juhitud, nendega end ka sobita, ja milliste inimestega oled kokku viidud, neid ka armasta, ent tõeliselt.” Selle ütluse teise poolega on mul veidi raskusi, kuid arvan, et esmalt piisab ka sellest, kui osata leppida, et kõik on erinevad ning minu võimuses on valida, kas ma end teistest mõjutada lasen.