Kokkuvõte 30-päevasest väljakutsest, mille eesmärk oli ära visata 465 asja.

15. veebruariga said läbi need 30 päeva, mille jooksul võtsin osa väljakutsest iga päev üks ebavajalik asi rohkem ära visata kui eelmisel päeval. 30 päeva jooksul oleks pidanud kokku saama 465 asja, mida mul enam vaja pole. Kuna igapäevaselt kappe mööda tuhlata oleks olnud ajakulu mõttes väga ebapraktiline, siis jaotasin oma asjadesorteerimised vaid paarile päevale. Algused on teatavasti alati väga paljutõotavad, kuid ei pruugi iga kord edukat lõppu tähendada.

Oma teekonda alustasin sahtlite koristamisega, kust suutsin välja rookida 127 asja. Järgmisena võtsin ette seinakapi, kust leidsin 114 asja, mida ma ei kasuta või mida enam vaja pole. Kolmanda ja ühtlasti ka viimase koristusringi tegin jälle sahtlites. Sellel korral vaatasin läbi kõik kaustade vahele kogutud lepingud ja tšekid. Nende kokkulugemisel lähtusin jälle sellest, et ei arvesta iga paberilehte eraldi. Ehk siis iga leping (koos ajajooksul kogunenud lisadega) läks arvesse ühe asjana.

Niimoodi seda paberikuhja läbi vaadates oli ikka päris pöörane meenutada, kuidas ma sageli ülikoolis mingite käsunduslepingute ja erinevate projektide rahastuste pealt palga kokku sain. Paberite hulgast leidsin suure koguse pangatoimingutega seotud lepinguid. Näiteks uute kaartide väljastamised. Ja siis tuli välja veel korralik kogus kliendikaarte, mille olemasolu olin unustanud. Lõpuks vaatasin läbi ka öökapis olevad riided ja sealt skoorisin mõned asjad. Peamiselt kulunud sokid (mida hoidsin siiani alles loomulikult sellepärast, et ma saan ju neid maad kaevates kasutada).

Viimase koristamise tulemuseks sain 98 asja. Kokku teeb see 127 + 114 + 98 = 339. Jäin lõppeesmärgi saavutamisest 116 asja kaugusele. See ei tähenda, et mul endiselt pole selliseid asju, mida vaja pole. Ikka on, aga nendest äkki-läheb-ikkagi-kunagi-vaja-asjadest loobumiseni jõuan ajapikku. Ja ei saa ka väita, et see väljakutse kuidagi ebaõnnestunud oleks. Kodu korrastamine ja liigsetest asjadest loobumine ei saa olla seotud arvudega. See on seotud rahuloluga, mis saabub, kui pole tarvis mõelda sellest, kuidas sul on nii palju asju, et need kuskile ära ei mahu. Kui hea on avada riidekapp, võtta sealt 10 särgi seast esimene ja rohkem end riietamisega mitte vaevata. Kui hea on panna asju kappi selliselt, et seal on piisavalt ruumi. Kui hea on poes mitte käia. Nagu päriselt. Ma ei viitsi kuskil ringi tuhlata lihtsalt sellepärast, et äkki leian midagi sellist, mida ma osta tahan, aga mida mul tegelikult päriselt vaja pole.

Minimalismi 30-päevase väljakutse teine koristusring.

Võtsin pärast tänast hommikusöögi ja kohvi nautimist käsile suure seinakapi koristamise. Käimas on ju 30-päevane minimalismi väljakutse ning eesmärk ootab saavutamist. Kapis ootasid ees suured pappkastid, millesse oli jäänud isegi veel neid asju, mis nii umbes neli aastat tagasi kolides oma aega ootama olid jäänud. Peamiselt ajakirjad, kümmekond raamatut. Lisaks hoiulepandud paar vana jopet, mõned selja- ja õlakotid, erinevad katted, kardinad, tekid, mütsid-sallid. Enamus asjadest olid päris korralikud ja need leiavad tee riidekonteinerisse. Raamatud ja igasugused nipsasjakesed viisin juba kohalikku nö taaskasutuskeskusesse, mis sellised asjad hea meelega vastu võtab. Jäätmejaama viisin tühjaks jäänud suured pappkastid, juhtmed ja vana [katkise] elektroonika. Ajakirjad jäid seekord maha, aga need saan viia kodu lähedale paberikonteinerisse. Koju jäi praegu ka see sodi, mis ei liigitub pigem olmejäätmeks.

Niimoodi mõeldes on see, mis järgneb koristamisele, päris keeruline. Pean silmas just seda, kui on soov korralikult äraviskamisele minevad asjad ära sorteerida ja võib-olla ka uuele ringile suunata. Kõige lihtsam ja ajasäästlikum oleks muidugi kogu jama lükata tavalisse prügikonteinerisse. Kuna meil on aga küllaltki väike konteiner ja tühjendamine mitte niivõrd sage, siis seda luksust ma lubada ei saa. Ja korralike asjade lihtsalt äraviskamine pole mulle kunagi õigena tundunud. Nii ei jäägi midagi muud üle, kui panna see aeg sorteerimise ja logistika alla täpselt nii nagu ma eelnevalt kirjaldasin.

Toas ma seekord pilti ei teinud ja jäädvustasin hetke alles siis, kui kogu kraam autosse juba surutud oli. Vaatan, et nii ei paistagi kogus väga efektne. Kui tänane tulemus numbriliselt väljandada, siis on tulemuseks 114 asja, mis ma ära viskasin. Ehk siis tervest väljakutsest, mille käigus tuleb 30 päeva jooksul vabaneda 465 asjast, olen praeguseks ära visanud 127 + 114 = 241. Mainin, et nii nagu esimesel koristamiskorral ei lugenud ma seekord üksikuid pakkepaelajuppe ja paberitükke jms, vaid läksid need ühe asjana arvesse. Eesmärgi saavutamiseks tuleb leida veel peaaegu sama palju ebavajalikku ehk siis 224 asja. Selle arvutuse tegin ma just praegu kirjutades ning saan alles nüüd aru, et mul on käidud ainult pool teekonnast. Väljakutse lõpuni on veel paar nädalat aega ja saab näha, kaugele ma lõpuks jõuan. Aga praegu on küll hea tunne, kui mõtlen sellele vabale ruumile, mis siiani kappides-sahtlites on koristamise tulemusena tekkinud.

Minimalism – mõtteviis ja vahend olulisele keskendumiseks.

Minimalism aitab lihtsustada igapäevaelu. Loobudes asjadest, mida igapäevaselt ei vaja, pikemat aega kasutanud pole või mis praktilist [või olulist emotsionaalset] väärtust ei oma, muutub elu lihtsamaks. Minimalism on vahend vabanemaks segavatest faktoritest ning tulemusena saab keskenduda sellele, mis on tõesti oluline [olgu selleks siis töö, hobi, pikaajalisemad eesmärgid jms]. Kui palju parema enesetunde annab mulle näiteks see, kui teen lahti riidekapi ukse ja leian sealt valiku rõivaid, mis reaalselt igapäevaselt kasutust leiavad ja on kohe kandmiseks valmis. Ma ei pea hommikul ärgates mõtlema, mis ma täna selga panen, vaid võtan kapist vajaliku ning keskendun särgi valimise asemel hoopis eelseisva päeva eesmärkidele. Enne viimast riidekapi korrastamist teadsin alati juba enne kapiukse avamist, et seal on terve hulk riideid, mida ma ei saa kohe selga panna ainuüksi sellepärast, et need on kokkuvolditud ja ma pean neid triikima hakkama. Mulle ei meeldi riideid triikida ja nüüd on kõik igapäevasesse kasutusse jäänud kümmekond särki eraldi riidepuudel. Kümmekond särki aga ainult sellepärast, et isegi neid vaheldumisi kandes kipun eelistama ikka pigem 3-4 põhilist riideeset.

Kindlasti ei ole minimalism võistlus ja see, kui palju sul asju on, ei ole kuidagimoodi määrav. Ei ole ühte kindlat etteantud asjade arvu, millest alates võiks kedagi minimalistiks pidada. YouTube’is on liikvel palju erinevaid videoid, mis näitavad, kuidas minimalistliku elustiiliga inimesed omavad näiteks vaid 30 riideeset, on loobunud sotsiaalmeediast, ärkavad hommikuti kell 5 jne, kuid kohe kindlasti ei ole kuidagi arvuliselt piiritletud, kellaajaliselt määratletud või reeglitega sätestatud, kust maalt algab minimalism.

Kui kõike arvulistesse raamidesse suruma hakata, võib nii mõnegi jaoks tunduda, et kuigi mõte sellest, et omada vaid vajalikke asju ja piirata emotsiooniostude tegemist, ei ole see siiski piisav, et minimalistliku eluviisiga algust teha. Näiteks Eesti ilmastikulisi iseärasusi arvestades ei kujuta ma enda puhul väga ette, et toime tulla 30 või 50 riideesemega. Aastaringselt peab silmitsi seisma temperatuuridega -20 kraadist kuni +30 kraadini ning sellisel juhul moodustavad lühikesed suveriided ja paksud talveriided märkimisväärse arvu. Juba ainuüksi kodus välitööde [puude ladumine, heki pügamine jms] tegemiseks on mul kümmekond riideeset. Või siis pidulikeks sündmusteks valik riided, mida saab kanda paaril korral aastas. Seega ei tähenda, et kui kapis seisavad hooaega ootavad paksud talvepüksid või päevitusriided ja aasta lõikes saab neid kanda vaid 10-20 päeval, peaks need ära viskama, sest muidu ei saa väita, et mulle meeldib elada minimalistlikult.

Kõik on erinevad ja igaüks otsustab ise, millised igapäevaelu muudatused vabastavad üleliigsest tarbimisest ja millistest kasutult seisvatest asjadest on ta valmis loobuma. Eelkõige elame ju iseenda jaoks ja loome enda ümber sellise keskkonna, milles me end kõige efektiivsemalt tunneme [või vähemalt püüdleme selle suunas]. Miks ma toon korduvalt riietega seotud näiteid? Riietest lookas kapiriiulid olid pikka aega murekohaks, mille puhul mõtlesin pidevalt, et peaks midagi ette võtma. Nii sai sellest minu jaoks kõige lihtsam esimene suur samm, kust alustada ja kus ka kohest silmnähtavat tulemust näha [äraviskamisele või taaskasutsse minevate riiete hulk, vaade korras riidekappi] ja tunda.

Igaüks seab endast lähtuvalt eesmärgid, mille poole püüelda. Olgu selleks siis tõesti vaid kaks T-särki või lihtsalt ebapraktiliste asjade ostmisest loobumine. Tegelikult ei pea sellist teadlikku tarbimist, korra loomist ja vaid olulisele keskendumist ühegi konkreetse mõiste alla liigitama. Lihtsalt mina jõudsin sellise mõttestatud süsteemi loomiseni YouTube’i vahendusel ning läbivaks märksõnaks oli erinevates videotes just minimalism. Eks see mõiste on tänu elan-ainult-30-asjaga videote tõttu vaikselt sellist edevat trendisõna või liikumise maiku omandamas, kuid mina olen selles leidnud toimiva lahenduse lihtsama elu suunas.

Jalanõusid sajajalgse jalgade jagu.

Viimati kirjutasin, kuidas sahtlite sisu üle vaatasin ja paraja portsu igasugust kraami sealt välja viskasin. Kolm käekella leidsid endale uue omaniku, samuti ka neli paari kõrvaklappe. Seega pääsesin töötavate-toimivate asjade äraviskamisest.

Täna hommikul tegin tiiru internetis ja otsustasin tühja mitte istuda ja võtsin käsile seinakapis olevad jalatsid. Mulle meeldib hoida jalatseid jalatsikarpides. Nii on need oluliselt paremini paigutatavad. Samas asjad, mis on karpides, kipuvadki seisma jääma. Nii leidsingi palju jalatseid, mis mul veel Tallinnaski elades sama loogika alusel karpidesse olid pandud. Nüüd sorteerisin vajaliku ja mittevajaliku ning jätsin alles vaid suuremad karbid, kuhu mahtus sisse 2-3 jalatsipaari. Selgus, et mul on seitse! paari tavalisi varbavaheplätusid. Andsin Vatsile käsu, et kui ma peaksin mingis meeltesegaduses tahtma uusi plätusid osta, peab ta mind korrale kutsuma. Karpide otstele kirjutasin selgitused sisu kohta.

Plaan taaskord metsikus koguses asju ära visata ja kappi ruumi saada jättis seekord veidi kahetise mulje. Vaadates hunnikut tühje karpe ja plätusid-kingi-tosse ning samas seda, kuidas kappi pandud allesjäänud karbid peaaegu sama palju ruumi võtavad kui enne, siis ei saagi väga aru, et oleks mingi edasiminek olnud.

Üleliigsed jalatsid. Karbid võtsin lahti ja need leidsid juba tee konteinerisse.

Enam-vähem on nüüd majapidamises ring peale saanud. Seinakapis tuleks veel üle vaadata igasugused padjad-tekid jms majapidamisega seotud kraam. Neid asju pole õnneks palju ja ega sealt suures koguses midagi ära visata ei saa.

Liiga palju asju: sahtlite eri.

Kui eelmisel nädalavahetusel korrastasin riidekappe, siis sellel nädalavahetusel oli rõhk sahtlites ja riiulites leiduva kraami läbivaatamisel. Sahtlid on igati tänuväärne leiutis, et hoida lahtiseid pindu vabana. Kõik need asjad, mida peaks mistahes põhjusel alles hoidma, saab mugavalt sinna panna ja luua endale illusiooni, et elamine on korras. Kuni hetkeni, mil sahtel on ääreni täis ja midagi sealt enam kätte ei saa (praktika näitab, et juurde õnnestub sinna esemeid siiski lõputult lisada). Üldiselt on mul sahtlid jaotatud ikka mingi loogika järgi. Ühes hoian paberimajandust (lepingud, tšekid, tunnistused jms). Kaks sahtlit on tehnika jaoks (juhtmed, akud, laadijad, adapterid jms). Ja ülejäänud on mingite muude asjade jaoks. See eelmine lause annab muidugi väga hästi aimu sellest, et mul on kogunenud täiesti mõttetut kraami, mida ma millekski isegi liigitada ei oska.

Mida mittevajalikku ma siis leidsin? Näiteks 5-6 paari erinevaid kõrvaklappe, mis kas ei tööta või on ebamugavad kasutada. Nii umbes 20 pudelit, purki, potsikut, tuubi, mis sisaldavad (või on sisaldanud) mingit keha- ja juuksehoolduseks vajalikku kreemi, geeli, vedelikku. 6-7 käekella, mis on kunagi ammu Hiinast tellitud, kuid aktiivsusmonitori tulekuga igas mõttes seisma jäänud. Juhtmed, mis iga elektroonilise seadmega kaasa saab. Üldjuhul on tegu mikro-USB otsikuga juhtmetega. Tegelikult piisab mulle kahest sellisest. Üks, mida kasutada GoPro laadimiseks ja teine Kindle’i jaoks. Aga no igaks juhuks … Ravimivarude seas tegin ka väikse inventuuri. Tühjad karbid, aastaid vanad tabletid. Karpe ja pakendeid tuli ka muudest sahtlitest.

Korjasin kõik äraviskamisele minevad asjad kasti, et näha seda kogust, mis lihtsalt asjatult kodus ruumi võtab. Nii palju olen jõudnud juba ära sorteerida, et see, mis peaks jäätmejaamas elektroonikakonteinerisse minema, on ühte kilekotti kogutud ja paberisodi (põhiliselt ostutšekid, sooduskupongid jms) teises kotis. Kastis olevad asjad sorteerin enne äraviskamist, sest hetkel on seal koos nii ravimid kui pakendid ja lihtsalt olmeprügisse neid kokku panna ei tohi.

Minimalismist on asi endiselt väga kaugel, aga üks samm korra poole on taaskord astutud. Nüüd on jäänud suur seinakapp, kuhu olen kogunud jalanõud, suured esemed (tekid-padjad), nõud (mida igapäevasel ei kasuta). Selle korrastamise plaanin käsile võtta järgmisel nädalavahetusel.